Ildaaigu oll’ mu pinil neli kutsikat. Kuuluti internetin, et vast kiäki taht. Tahtjiid oll’, aga kõik tahtsõva inne imäga nõvvu pidädä. Helü perrä täüskasunu inemise, aga näe kui häste kasvatõt: imä lubalda kutsikat ei võta! Lõpus, ku kutsikiil nisa-aig läbi, helistivä kats miist. Noidõga oll’ kats nall’a: kas oll’ näil imä koolu vai es olõ nimä vanõmbiide nõuandiid kunagi tähele pandnu ja harinu kõkkõ uma pääga tegemä. Ma ei imestä, ku näid poiskõsõst pääst koolist vällä taheti visata vai visatigi. Mul hindäl sai kah keskkoolin sääne hädä üle eletüs.
Ku kuulõt mõnt hääd tüümiist kitetävät, sis lövvüs alati mõni imestellejä: mõtlõ ummõta, koolin oll’ sääne pujään ja raamatulõ tä joht tark es olõ, a nüüd… Ja kodu täl kah kõrran, kõik vajalik olõman. A vast omgi asi tollõn, et nüüd saa tä tegeldä tuuga, midä elun tõtõstõ vaia om. Käskmäldä, esihindä tarkusõst.
Ku ma põrõlt umma keskkooli matemaatikat miilde tulõta, sis üle poolõ aost kulusi nukafunktsioone pääle (siinus, koosinus, tangens, kootangens, seekans, kooseekans). 60 aasta joosul om vaia lännü õnnõ tuud tiidmist, et pulli asõmõ täüsnuka tangens piät olõma üle nelä (üte meetri pääle 4 cm nõsõmist). A matemaatika om siski üts kimmäs tiidüs, võrrõldõn aoluuga. Aoluust opsõmi, et 1242. aastal tulli Mongooliast vallutaja poolõ miljoni sõamehega, egälütel kolm tagavarahobõst. Kats miljonit hobõst tulli Vinnemaalõ ja seie sääl kõik ärä. Mongoli es tiiä 700 aastat umast suurõst vallutusõst midägi.
Ku siiä manu panda Darwin uma ahvist arõnõnu inemisega, sis om mii umaaignõ kooliharidus piaaigu paigan. Ja omgi loogiline, et ellu veevä edesi nuu, kiä koolin raamatutki vallalõ es tii.
Seo jutu pääle ei massa pistü aia loosungit «Elagu harimatus!». Võinu kaia hoobis tõist külge: elägu uma pääga mõtlõminõ!
Ja viil: vanast oll’ üts väega ropp nali, ku sittõt tõsõ püksi täüs ja kutsõt rahva kaema. Nüüd om tuu asja nimi feik ja tuu iist mastas tegijiile roppu raha.
Ah et millega ma rahul ei olõ? Kutsika saiva vahtsõ kodu, üte jäti hindäle. Kolmanda vei är üts naistõrahvas katõkuutsõlt ja küsse: kas naa tarõst vällä kah omma saanu? Ütli, et naa ei olõ tarrõ saanu. Es usu. Kolmõkuutsõlt oll’ mu kutsikal lambakarja ajamine selge ja sis naksi helistämä nuu, kiä imäga nõu pittivä. Vanast tiidsevä kõik: ku kutsik om kolm kuud vana, sis säält inämb peris umma pinni ei kasu.
Mõnikõrd om tunnõ, et Inemine upus, a inne põhjaminekit press tä hindäl peräsooliku tühäs. Inemise vaosõ põhja ja sääl om hää värske vesi, a junni nõsõsõ vii pääle. Ja sis küsü hindä käest: kas ma taha olla tan vii pääl vai sääl vii all, kon vähämbält värske vesi?
Mitte ei mõista hindäle vastada.
Pulga Jaan
