Eestin om seol nimel 25 kandjat, vällämaal või kandjit olla vast samavõrd. Taa om õnnõ Kanepi kihlkunna nimi.
Vanan kiräviien kujul Ehhin pandsõ taa 1809. aastagal Kanepi opõtaja Roth Vana-Piigandi mõisa Hanni Ado läsä Katri perrele, Hanni Hansu läsä Annõ perrele, koolnu Hanni Piitre latsilõ ja Hüssi Kaarli poja Juhani perrele. Juhtu nii, et nimme jäi perrätulõjilõ edesi kandma õnnõ Hanni Ado ja Katri poig Mihkle, kiä om hingelugõmisõn 1834 hoobis tõsõ nimega Ehha ’eha’. Sõristõ mõisalõ kolinult sai Mihkli ja poigõ 1850. aasta hingelugõmisõ nimes Ehhi, ildamb iks tagasi Ehhin, vahtsõn kiräviien Ehin.
Praosk Roth pandsõ priinimmis küländ hulga harilikkõ maakeele sõnnu, miä olõ-i õnnõ «asju nime», a ka abstraktsõ sõna. Säändsit nimmi nigu Algus, Edesi, Heldus, Hengus, Kõrran jt panti muialpuul väega harva. Üts sääne sõna, midä küll võru kiräkiil ei tunnista, om õhhin. A Roth es märgi õ-hellü e-ga, tä pruuksõ küländ kimmält ö-d (Höbbe, Sönna, Wösso). Millen sõs asi?
Õhina sõnast om olnu ka tõistsugust kuiu – ehin (Wiedemanni sõnaraamatun). Ku sõna säändse algusõga olõs 19. aastasaa alostusõ kanepi keelen olõman olnu, olõs timä kuju *ehhin, umastavan *ehinä.
Kost õhina-sõna ülepää tulõ? Lisas seo ilma aigu tävveste elementaarsõlõ sõnalõ õhk, miä om vahtsõnõ tähendüsarõng, om olõman vana sõna õhk vai hõõhk kuuma hõõhkamisõ tähendüsen. Ku ahu õhkas kuuma ja verrev raud hõõhkas, sõs tuud omma nä tennü joba aastatuhandit ja vastava sõna omma ka soomõ (hehkua) ja kar’ala keelen (hehkuo). Ka Eestin om tunnõt e-algusõga sõnna ehama ’leuchten, glühen (heletämä, helkämä, hõõhkama)’, ehamine ’Entzündung (tulõsoetus, palanik)’. Või arvada, et hengelist ja meelelist üleslämmistätüst näütäjast sõnast õhhin om olnu ka vanaperäne kuju *ehhin. Sammamuudu põh’aeesti keelen, kon võru keele muutust –h > –hh ei tunda, om sõna *ehin.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
