Ma ei olõ ilmangi elon pikset pelänü. A ütekõrra olõ nännü inemist, kiä tuud pelgäs. Olli viil lats ja ollimi sugulaisil külän. Välän naas’ müristämä ja välki lüümä. Üts vanõmb naistõrahvas, kiä kah sinnä küllä oll’ tulnu, läts’ näost lubivalgõs ja käskse aknõrõiva ette tõmmada. Mu meelest tä peris värisi.
Minevä nädäli lõpun trehvsi läbi elotii pöörähüisi Poolamaalõ. Olli üüd paigan, kost Ukraina piirini om paarkümmend verstä. Päiv oll’ olnu lämmi ja päivlik, a vasta üüd naas’ vihmalõ säädmä. Ütekõrraga näi hummogukaarõst välki ja kuulsõ mürähtüisi. Tuu oll’ muidogi pikne, kiä mürist’ ja välki lei, a kuuldu ja paistu tsipa tõistmuudu, ku ma harinu olõ. Alostusõn mõtli, et äkki omma nuu pommi, miä taivaalodsõ valgõs tegevä ja mürähtüisi toova. Tsipa ao peräst otsusti, et vast iks om pikne. Vast iks oll’ kah.
Nii naa pelgüse tegünese. Peris harilik asi nigu pikne või vällä paistu nigu pomm, ku juhtut olõma paigan, kon pommõ om uuta. Tuu naistõrahvas, kinkast iinpuul juttu, oll’ arvada kah uman latsõpõlvõn sõta ja pommõ nännü. Tuu vast pandsõgi tä elos aos pikset pelgämä.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
