Kooliaasta sai läbi ja koolilatsõ omma suvõs puhkama lastu. Kõnõlõmi Haani kooli pikäaolidsõ oppaja LEIDI KERSTIGA koolielost ja umakandi keele ja kultuuri oppamisõst. Kersti oppas eesti kiilt ja kirändüst, võro kiilt, and meediäoppust, vidä kooli raamadukoko, näüte-­ ja luulõtsõõri.

Kas Haanimaa koolilatsõ omma tõistmuudu ku muial?

Tõistmuudu omma nä tuu poolõst, et tahtva võro keelega tegeldä. Mul ei olõ ilmangi olnu hätä, et latsõ vai latsõ­vanõmba olõs ütelnü, et mis sa säänest asja ajat. Ku sai alos­tõdus, sis pall’o [tõisi kuulõ] oppaja ütli, et latsõ ei taha ja koolijuhi ei taha. Mul om vastapite: latsõ tulõva küsümä, kuna meil võro keele tunn tulõ. Latsõ omma tuust huvitõdu, tankandin om uma keele ja kultuuri tagapõhi kõva, kogokund ja kuul tulõva takan.

Midä uma keele ja kultuuri opminõ inemisele elon üten and?

Kõgõpäält tiidmise, et sääne asi om olõman. Ma olõ iks ütelnü, et taa om väärtüs, midä tulõ avvo seen hoita, meelen pitä ja umilõ latsilõ edesi anda. Latsõ saava tuust arvo, ei olõ vaiõlnu vasta.

Olõt aastakümnit opanu Haani koolin võro kiilt. Kas midägi om uma keele ja kultuuri opmisõ ja oppamisõ man muutunu?

Varrampa oll’ inämb noid latsi, kes võro kiilt joba kotost mõistsõ. Tuud om jäänü vähembäs ja mano om tulnu noid, kiä taad kiilt edimäst kõrda mu tunnin kuuldva. A mõnõ kimmä perre omma, kon iks kõnõldas, nuu latsõ paistusõ võro keele opmisõ man silmä.

Kõik muutus, a tüüd saa tetä. Mi latsõ omma taa valikainõ tunniga, miä om tunni­plaani pantu, kõgõ nõun olnu. Nä häämeelega tulõva ja tegevä tüüd. Ka näütemängupäävä ja konkursi, kost mi ossa võtami, omma tähtsä. Ma olõ iks sinnä võtnu suurõmbit huviliidsi, ei olõ kedägi sundnu. Kes taht, tuu tege, ja mul om noid tahtjit iks olnu.

Ku tähtsä om säändsil näütemängupäivil ja lugõmisvõistluisil käümine võro keele oppamisõ man?

Latsõ tahtva väega minnä. Mi olõ käünü Adsoni-nimelidsel lugõmisvõistlusõl 2000. aastast pääle. Ja suurõmbidõ kõrval olõ ka vähämbit kooli­latsi üten kutsnu. Latsi jaos om tuu tähtsä, esieränis sis, ku häste lätt. Ja mullõ om tuu kah sis tähtsä: mul om nii hää miil, ku latsõl häste lätt.

Ku tähtsä om oppaja jaos tunnustus?

Om iks hää miil, ku latsõ saava häid kotussit. Esieränis sis, ku ma olõ esi mõnno tundnu tuust esinemisest. Tulõ miilde, kuis ütskõrd poiskõsõ loi luulõtust «Vana sann». Nii illos oll’ kullõlda!

Määne om kuulmeistre kotus väikun paigan?

Ei mõista üteldä, et esieräline positsioon om, esieränis täämbädsel aol. Lihtsäle tiit umma tüüd ja ku rahul oldas, sis om häste. Ma olõ tundnu, et mu tüüga om rahul oltu. A määnestki esierälist kotust ma kül tundnu ei olõ. Vanastõ vast oll’, ku ma tüüd alosti. Sis latsõ ja latsõvanõmba kaiva oppaja pääle üles. A tuud inämb ei olõ.

Ku suur om hää kuul?

Nigu Haani kuul. No meil om taa nüüt väikumb, a ku ma tulli, sis oll’ päält 100 opilasõ. Sääne omgi hää kuul. 12–15 latsõga klassi omma mu jaos parra.

Latsi om veidembäs jäänü, midägi ei olõ tetä. A kuul om meil hää, muido ma ei olõs nii kavva tan olnu. Mullõ miildüs väega seo, mis ma tii, kõik aig om miildünü.

A kus Sa saanu olla üts päiv haridusministri, midä sa ministeeriümirahvalõ ütelnü, et tulõ kõrda aia?

Ma ei olõ tuud ilman mõtõlnu. Jah, tuu poolõst ma võinu ministri olla, et olõ nii pall’o koolin tüütänü. Mu meelest piät haridussüstemin juhtva kotussõ pääle minemä tuu inemine, kes om esi olnu oppaja. Tuu tiid kooli häti ja puuduisi.

Ma naksi õkva kaema noid raamatit ja tüüvihikit, mis meil tulõvas aastas tellit om. Koolil piät olõma rahha, et kõik tarviligu opimatõrjali saanu osta. Koolilõ andas üte opilasõ matõr­jalõ jaos 57 eurot. Seo summa om pikkä aigu olnu sama, a hinna läävä kõrrast korgõmbas. A koolias’a piät latsil ummõtõ olõma.

Opimatõrjali omma hää, a mõni asi või jäiä raha taadõ. Näütüses digiopmisõ keskkund Opiq om kah nüüd pantu massulidsõs. Mis tä sügüse mass, om tiidmädä. Kas kooli jõudvagi tuud inämb osta?! Opimatõrjal om edimäne asi, mis piät olõma. A mi piä kõgõ kaema, et ei lääs rahaplaan lahki.

Ja viil omma kõrraldusõ ja säädüse. Mullõ ei miildü sääne hindaminõ, et lats lätt eksämile ja nigunii lõpõtas kooli är. Toda omma latsõ esi kah ütelnü, et eksämit pidänü iks hindama, sis võtat hinnäst kokko.

Midä hääd omma nuti­telefoni kooliello toonu?

Ku mul näütüses om eesti keele tunnin vaia «Õigõkiilsüse sõnaraamatut» kaia (tuud vahtsõndõdas kõik aig), sis ma lupa säält otsi. A muido om meil sääne kõrd, et nuti­telefonnõ ei või päävä aigu tarvita. Mõnikõrd om nutitelefon koolitüü man tarvilik, ma ei olõ tuud kiildnü.

A kas nutitelefonnõst om hätä kah?

Iks om hädä. Latsõ omma sõltuvusõn. No meil õnnõs nii hullustõ ei olõ, tuu om väiku kooli hää külg. Mi vanõmbil ei olõ vast nii pall’o rahha kah, et väega kalliid telefonnõ osta. A hädä om iks meil kah.

Kohepoolõ liigus hariduselo Võromaal?

Sinnä, kohe tä terven riigin liigus. Nigu ma ütli, mullõ säändse as’a väega ei miildü, et eksämide asi är käänti. Ja latsil om ülearvo pall’o säändsit õiguisi, midä vanastõ es olõ. Nä tiidvä väega häste, midä nõuda või, ja tuud om meil kah vahel tunda. Oppajalõ jääse õnnõ kohustusõ.

Mis inemise omma võro keele oppaja?

Iks säändsesama nigu kõik. Vast om seen määnegi tunnõ, et seo om midägi, midä ma taha hoita ja edesi anda.

Ma olõ esi kah latsõn Võro liinan elänü, vanaimäga kõnõlimi võro kiilt. Sis lätsimi Tartolõ, sääl ma unõti võro keele är. Tulli suunamisõga päält ülikuuli Haanilõ, säändse mõttõga, et olõ üte aasta, sis lää muialõ. A jäi siiä, mullõ miildü Haani inemise, säändse lihtsä, abivalmi, muhhe. Perekunna­elo sai kah nii säetüs, et miis tull’ tõsõl aastal siiä, ja nüüd ma olõ jäänüki siiä. Tunnõ, et olõ osa Võromaast ja uma elotüüga, mille ma olõ nüüt pia­aigu är tennü joba, taha seod kultuuri edesi anda. Taa om kimmäle hoitmist väärt.

Midä soovit Võromaa kooli­oppajilõ?

Iks tahtmist edesi tetä kõkkõ tuud, midä nä tegevä: latsi opata ja esi terve olla. Vahtsit asjo vasta võtta, selle et elo jo kõik aig edenes.

Vahtsõga tulõ üten minnä nii pall’o ku võimalik, a iks piiri pidämisega: väega hõisuga ei massa kah kõkkõ vahtsõt võtta ja vanna är häötä. Olõ iks ütelnü, et ku vana tüütäs, sis las timä om. Vahtsõ võtami sis, ku vana inämb ei tüütä. Vanna, mis om hää, tulõ hoita.

Küsse Rahmani Jan

Haani kooli oppaja Leidi Kersti. Rahmani Jani pilt