Viil nätäl ja omgi jaanipuulpäiv käen. Paar päivä enne algus kallendri perrä suvi, a määne tä tulõ, tiid ennegi taivaesä, ja taa ei ütlä ette.
Mi inemise omma uutmisega harinu ja mea ülhest andas, tuuga peat rahu olõma. Vingmisega lämmind ei tii, ennegi henele kurja miilt, mis tervüsele halv. Sai oodõtus lämmind keväjet, aga maikuu lõpuni puha as’anda. Nüüd oodami säänest suvvõ, et saanu õks vällän kävven kamsi ja paksu soki maha jättä ja võisõ õdagult kah murõlda olla, et külm üüse pendre pääl taimõkõisi ärä ei tsurgi.
Jo aprillikuu Maalihen om kiäki elutark ülnü: «Suveootus – kevad südames ja külm kontides.»
No ei olõ enämb hullu, ku juuni pääle nakas’, saadõti õks jo üüses kah veidü lämmind. Edimetse pikse omma ärä ollu ja tunnus, et vääga hõel ta ilm enämb ei olõki.
Es tulõki tinavaasta nädäli jakugi peris lämmind ei aprili- ega maikuu. A tuu iist jäije häste miilde nuu ütsigu päävä, ku tull’ jo sääne tunnõ, et odot, nüüd vast tulõ… Saa aiakraami maha pandõn hennest pall’ambas kuuri, viimäte kõrrakõsõs järve vai suuti kah karada. Jäi siski ärä, aga tuust om hää miil, et loodus õks enämb kallendrit ku kraadiklaasi tund. Es jää medägi häitsemädä ja nuu häitsme püüssü jahõga kaugõ ilusa. Kägu naksi jo aprili lõpun kuulutama, kos timä mõtsa piiri. Ööbik es panõ nokka pea sukugi kinni ja kõik lõhnas’ vällän nii ilmadu häste!
Ei saa külmäst huuli, õks tahat jo tsirkõ kullõlda, lille imetellä, umaette olla. Ja maad tahat tsungi ja niitä tulõ ja kitsku kah. Aga naide tegemiisi manh peat meelen pedämä mi kõkõ targõmba loodusõmihe Jüssi Fredi ütlämist, et mol’utamist ei tohi unõta. Tuu om inemisele vajalik nigu hingämine ja süümine. Ku ei olõ nii vääga ilusa naa mi ilma ja ku tõnõkõrd lövvät, et jala saije mõtsan kävven likõs ja kihulasõ söövä ja viimäte viil, et tsirgu aijõ hommugu iiba vara üles, sis peas mõtlõma tuusama Fredi pääle, kel määnestki peenükeist suvilat ei olõ, ennegi vana onnikõnõ, mille iihn ta tõnõkõrd joulu aigugi tuld tege ja kost käü nööri otsa köüdet pangiga jõest tiivett õngitsaman.
Vana ja tark miis löüd egast aastaaost ja egasugutsõst ilmast medägi hääd ja ilusat.
Ta tiid, mea elun tähtis om, ja pruuv tuud tõisilõ kah selges tetä, a kiä kullõs, kiä ei…
Mi viil enämb-vähämb puhas loodus om suur varandus, taast osa saamises ja hää meele tundmises ei olõ vaija uhkõt suvõmajja, kost kivitreppi müüdä vette saat marssi. Ja ku omgi nii-üldä rannailmu veidü, kannatami ärä ja oodami parembat. Hõel külh, aga õks uma.
Hääd jaani ja leebet suvvõ!
Nõlvaku Kaie
