Veli om maad harinu ja põllumajandusõgõ tegelenü joba Vinne aost pääle. Vinne aigu kasvat’ kapstid ja käve noid Leningradi turu pääl möömän. Veli om kasvatanu ka maaskid, sibulid, põrknid, kartulid, villä ja midä kõkkõ viil.
Taa lugu juhtu tagasi tettü Eesti Vabariigi algusaastil. Vellel oll’ üte maalapi pääle pantu kasumõ upõ, hernid, kartulid, põrknid, sibulid ja üts virges kurkõ. Kurgi kasvat’ tä siimnist esi. Istut’ maha, harisi, andsõ väetist ja vali. Ütspäiv pääle harimist ja kurkõ valamist ütel’ veli, õt umbõs paari nädäli peräst saa edimädse noosi kurkõ.
Järgmäne päiv, ku veli maalõ jõudsõ, läts’ tä aiamaalõ kaema, kuis aiakraam kasus. Mõnõ ao peräst tull’ tä aiast tagasi, pühhä vihha täüs. Küsse mu käest, kas ma tiiä, määndse mõtseläje maja ümbre liigussõ.
Jänes oll’ kõik kurgi juurõ päält maha lõiganu. Oll’ virkse ütest otsast alustanu ja tõsõn lõpõtanu. Üttegi kurki es jätä kasumõ, a är õs olõ söönü üttegi. Kas jänes arvas’, õt maa om kehväste haritu ja osa haina om kasuma jäänü? Vai kõblas’ veli määndsegi haina är, midä jänes käve söömän? Jänesele kurgi söögis õs kõlba ja tuuperäst lõigas’ tä hindä jaos haina maha.
Pidi tunnistama, õt olõ jänest mõnõ kõrra nännü ümbre kargamõn. Viil andsõ veli jänesele nime «põllukahjur». Veli oll’ jahimiis kah, sõs oll’ otsus karm: kõik «põllukahjuri» tulõ är häötä.
Edesi läts’ lugu nii, õt maalõ tuudi püss ja jänesele vastavat laskõmuuna. Kõik «põllukahjuri», midä näe, kästi maha laskõ. Hummogist kõndsõ õks elämise man ja ütel hummogul näi uibu juurõ man jänest suikman. Uibu oll’ tiist kolm-neli miitrit kavvõmban ja elämisest poolõsaa miitri pääl.
Lätsi tarrõ, laatsõ püssä ja hiilse jänese manu tagasi. Jänes suiksõ sama kotsi pääl küllege mu poolõ. Otsusti, õt lasõ jänest pähä, sõs õi tsurgi lihha är. Panni püssä olga, tsihtse jänest pähä ja vaodi triklit. Käve igäväne jõmakas, mis pand’ mu kõrva kõrras pilli lüümä. Kai jänest. Jänesel pää ilustõ terve, silm vallalõ ja kaes mu poolõ. Kas tõtõstõ lasi kolmõ miitri päält tävveste müüdä? Mille jänes pagõmõ õi panõ?
Lätsi jänese manu, uursõ tedä lähembält ja midä ma näi… Pikk-kõrv piaaigu tävveste terve, a puudu olli pikä kõrva. Kõrvust olli perrä jäänü tsentimiitridse jupi. Jänes oll’ muidugi vedru vällä visanu. A mille?
Vellege oll’ arutusõl kolm varianti. Ku jänesel kõrvu õi olõ, sõs tä õi kuulõ. Rebäsel vai ilvesel om lihtsä ligi hiili ja jänes otsust’ vedru vällä visada. Tõnõ võimalus oll’ süämerabandus. Kolmas arvaminõ oll’, õt jänes oll’ inne laskmist joba koolnu, a tuu variant õs passi. Naha mahatõmbamisõ aigu oll’ jänese ihu lämmi ja veri õs olõ hüübinü. Liha läts’ ahopotti ja ahjo.
Jänesepraadi mano olõs kõlvanu ka värske hapnõ kurgi, a nuid õs olõ koskilt võtta.
Sääne oll’ «põllukahjuri» saatus.
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
