Vanast ollõv üts miis sõitnu tihtsäle Antsla bussiga. Egä bussipiätüse man oll’ tä puhknu õllõpudõlilõ, nii et säält tull’ rongivile muudu helü, ja ütelnü: «Lepässaarõ.» Arvada tull’ mehele miilde mõni varatsõmb rongisõit. Tä tõi uma mälehtüse bussi pääle üten ja avit’ niimuudu sõitu lõbusambas tetä.

Kunagi kirot’ Pulga Jaan tansaman Uman Lehen, et kõiki asju teedäsaamisõs ei olõ vaia uuringut tetä. Ku esi ei tiiä, sis tasos mõnikõrd naasõ käest küssü. Vai mõnõ vanõmba meesterahva käest.

Inne jaanipäivä sai avaligus Rail Balticu Pärnu terminaali (rongipiätüse) nime konkursi tullõm. Piätüse nime valõ rahvas vällä viie nime hulgast, miä as’atundja olli varrampa hääs kitnü. Kokko pakuti konkursilõ 372 nimme, noist 203 olli ainulidsõ. Tuu tähendäs, et mõnt nimme paksõ mitu inemist. Rahvahääletüse võitsõ nimi Pärnu, tollõ edimäne välläpakja sai avvohinnas 1000 eurot. Tõõsõ ja kolmanda kotussõ nime välläpakja saiva kah rahha. Muidoki ei olõ rikkus häbüasi. Ja mille mitte vällä näüdädä, et rahha om. Seenis ku om.

Rongijaama nimega läts’ Pärnun mu meelest väega häste. Ütski tõõnõ nimi ei olõs nigunii pasnu. Õnnõgi kas kõkkõ taad tsirkust oll’ iks vaia? Arvada olõs sama vastussõ saanu, ku olõs edimädse vastatulõja käest küsünü, mis Pärnu rongijaama nimi võinu olla. Egäüts, kiä rongiga om sõitnu, tiid jo, et jaama nimi pandas tuu kotussõ perrä, kon rong parajalõ kinni pidä. Niimuudu om tuu egäl puul maailman, Pärnun ja Lepässaarõn kah.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja