Olõ naanu võro värki inämb hindama ja saanu arvo,

et kodokant om tähtsä tuu man, määne ma olõ

 
Olõ Võrolt peri ja elä tan «poolõ kotussõga» täämbädse pääväni. Opminõ ülikoolin vei minno Tartohe, kon tunnõ hinnäst kah nigu koton. Hariligult olõ suurõmba osa nädälist ülikooliliinan ja puhkõpäivil Võrol. Koolitüü mano käü praktika ja tuu tõi minno pikembäs aos kodoliina tagasi, selle et Võro instituut oll’ nõun minno kirästüspraktikalõ võtma.

Inne praktika alostamist mõtli ummi tiidmiisi pääle võro kirändüsest ja ku ausalõ üteldä, ei olõ nuu kuigi suurõ, huulmada tuust, et lõunõeesti kirändüs om minno huvitanu. Päämiidsi autoridõ nime ja näide teossõ omma mullõ kül tutva, a tuu, et ma näid lugõnu ei olõ, om köüdet keelega. Inämbüs võro kirändüst om muidogi võro keelen kirja pant. Uma puudulidsõ keelemõistmisõ peräst arvssi, et ma es saanu võrokeelitsest raamatust väega pall’o arvo, ja tuuperäst olõ õnnõ luulõt lugõnu. Umas suurõs imehtüses avasti Võro instituudi võrokeelitsen tüükeskkunnan, et periselt mul ei olõ suurt hätä võrokeelitsest kõnnõst arvosaamisõ man. Lugõminõ võtt kül inämb aigu ku eesti keelen, a rasõhuisist saa üle. Huulmada tuust ma kõnõlda kül ei mõista.

Tuud oll’ muidogi joba uuta. Ütli kõigilõ, kinka ma umast praktikast kõnõli, et mul om kah’o tuust, et ma ei mõista võro kiilt kõnõlda. Ja hallõ seo om tõtõstõ. Ku ma kõnõlõ umast keelemõistmatusõst Võromaalt peri sõpruga, sis nuu saava häste arvo, a muial Eestimaal üles kasunu sõpru pand tuu imehtämä. Nimä arvasõ, et kõik võrokõsõ mõistva võro kiilt. Ma olõ opnu nii põhi- ku keskkoolin Võro liinan ja ma nakka-i võlssmagi, et tuul aol es mõtlõ ma sukugi seo pääle, mille mi ei opi uma kandi kiilt koolitunnõn. Saman ma ei usu, et mul olnu midägi tuu vasta, ku meile olõs taad opatu.

Praktikaülesandidõ man puttu kokko keelepesäga, kon üten lüüvä latsiaia ja kooli oppasõ latsilõ võro kiilt. Olli abis Artur Adsoni nimelidse luulõlugõmispäävä kõrraldamisõl, kon latsiaia- ja koolilatsõ loi ette vorokeelitsit luulõtuisi. Päält noid kattõ praktikapäivä tundsõ imehtüst võro kiilt kõnõlõvist latsist, a kahjatsi ka tuud, et ma taad kiilt ei mõista. Olli ka varrampa mõtõlnu, et olnu kihvt kõnõlda võro kiilt, a praktika pand’ minno peräkõrd märgotama tuust, et ma tahtnugi mõista võro kiilt kõnõlda ja tuusjaos piät nakkama vaiva nägemä.

Mõnõ kõrra olõ kuuldnu vanõmbidõ inemiisi jorinat, et noorõ ei mõista võro kiilt pruuki, ja toolõ otsa küsümüst, kuis tuu võimalik om. (Olõ olnu ka tuu küsümüse vastajas poolõs.) Ku inämbüs Võromaa kuulõ seod ei oppa vai ei paku esiki säänest võimalust, sis ma küsü vasta, kuis tuu saanuki tõistmuudu olla. Muidogi või mullõ kõrraga vasta vaiõlda, et seo pidänü olõma latsõvanõmbidõ tüü, a mi ei saa arvada, et kõik Võromaal elävä perekunna umavaihõl õnnõ võro keelen kõnõlõsõ. Võro keele mõistmisõ põh’a võinu luvva siski kooli. Ma usu, et kasvai kõrd nädälin tettäv võro keele tunn olnu suur muutus, minkast olnu kassu, et Võromaalt peri noorõ mõistnu suurõst pääst ummi juuri hinnada. Kimmäle es võtnu kõrra nädälin peetäv tunn veidembäs tähelepandmist riikligu opikava ainidõ päält ja keeleopmisõ saanu kokko köütä näütüses kodoluu selges tegemisega. Olõ elläv näüdüs tuust, et sääne arvosaaminõ joud inemise mano suurõst pääst. Latsõn vai teismeliseiän, ku oldas viil päämiidsi tiidmiisi saaman ja esihinnäst löüdmän, om esi säändse as’a pääle rassõ tulla.

Kodoliinast kavvõmbal ellen olõ naanu võro värki inämb hindama ja saanu arvo, kuis kodokant om tähtsä tuu man, määne ma olõ. Usu, et kas tahat vai ei, keskkund mõotas ja kujondas inemist. Et Võron om hulga rohilist, sis om mul suur avvostus luudusõ vasta. Ma ei taha ettegi kujota, et olõs üles kasunu kongi betoonmajjo vaihõl. Suvõkuuma iist jahutusõ lövvät lühembä vai pikembä jalotuskäügiga, selle et viisilmä omma nii lähkün. Kõnõlõmada mõtsast! Ma piä ei pikält mõtsa minekit ette märgotama, selle et mõts om Võro liina lähkül. Luudus om mu elon kimmäle väega tähtsä. Mõnikõrd, ku om väega pall’o kohussit võetu ja üts tähtaig aja tõist takan, sis om kas ütsindä vai sõbraga luudustõ minek ainumas abimiis, et pää selges saia ja ummi asjuga toimõ tulla.

Ku ma lõpus jõvva tagasi uma kirästüspraktika mano, sis üts miildejäävämpi ülesandit oll’ Võro instituudi raamaduprojekti man, mink tüüpäälkiri om «Jaan Kaplinski võrokeelitside ja Võromaa-meelitside tekste valimik». Eesti üte tunnõtumba kiränigu nimi om mu jaos kõgõ olnu köüdet luudusõga. Luudusõarmastust om täüs nii timä ilokirändüs ku mõttõlooming. Inne ku naksi raamatuga köüdetüt ülesannõt täütmä, loi läbi Kaplinski kolm võrokeelist raamatut. Timä latsõpõlvõ mälehtüisi lukõn tundsõ, ku pall’o Kaplinski mõttõilm mu umaga kokko lätt, ja vahepääl sai viil kõrd kinnitüst, ku pall’o mõotas meid mi kodopaik. Pääle tuu sai ma arvo, et tulõ võrokeelidse loomingu lugõmisõga toimõ. Uma kogõmusõ perrä või luuta, et ku plaanit Kaplinski Võromaa-loomingu raamat valmis saa, om viil tõisi, kedä kirämehe tunnõt nimi juhatas võro kiilt inämb hindama ja and julgust seon keelen lukõ.

 
 
Maadi Karmen,
Tarto Ülikooli
eesti kirändüse magistrant
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisisari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.