Viimätsel aol omma naa mõtsa rahval risti hambih nigu pinil kont. Kül om hädä, et pall’o võetas maaha, sõs jälki, et võis rohkõmb. Tuu variant, ku sukugi ei võtas, võisi olla peris huvitav: peräkõrd tulõ mi maalõ kah džungli… Nali nal’ast, a mille ei tetä nii nigu koroonaga, et küstäs tiidläisi käest, kuis om parõmb. Ega näide hulgah kah ütsmiilt ei olõ.
Vanal aol tiidse egä peremiis, kuis mõtsaga ümbre kävvü. Puid võeti maaha as’a peräst, inne pallõldi viil puujumala käest andist. Hoiõti umma rohilist kulda ja perändedi põlvõst põlvõ edesi. Täämbädsel pääväl mõni saasõ perändüse kätte ja tege õkvalt puhta vuugi. Ei pallõ kiäki andist, ei tennä kah.
Seenemõtsu jääse ka järest vähämbäst ja inemise essüse tihtsämbäle är. Nii omgi, et võit hõigada ja vasta hõikas mitu tükkü – võta sa kinni, määne tuu õigõ om. Vanastõ, ku inemine är essü, arvati, et mõtsavaim vai essütäjä tekk’ nii. Kas viguri peräst vai oll’ mõni tä är pahandanu. Võitki mõtõlda, et olõmi kellelegi liiga tennü ja nüüt andas meile oppust.
Ristipuu surnuaia tii veereh olliva aastit üts osa matusõkombist. Mu esä om kah Võromaalt peri ja ku timä vanõmba lätsi, tetti kah risti puiõ pääle. Mõnõ kombõ läävä põlvõst põlvõ edesi, a hädä om tuuh, et vanal aol es tiiä kiäki, määndse uhkõ massina kunagi tulõva ja tii jääse kitsast. Selle võetaski mõnõh kotsõh ristipuu maaha, vaivalt et halva peräst. Nigu üteldäs: muutus aig ja muutusõ kombõ. Säänest hääd välläpäsemist, koh puu jääse kõik alalõ ja tii saava laembast, om rassõ saia.
Jah, ilmah sünnüs egätsugu asju. Nii võisõ üteldä, et meil om tekkünü vahtsõnõ inemiseliik – puukallistaja. Mis sääl iks, ku inemine om ütsik ja kotoh kedägi ei olõ, sõs lättki mõtsa ja võtt mõnõ puu hõlma. Ega üteldäs: puu om elläv luudus ja täl om kah heng seeh. Päälegi saat puulõ kõik uma murrõ är kõnõlda. Puu kullõs ilosahe lõpuni, ei joosõ poole päält minemä, ei röögi su pääle, ei sõima, ku midägi võlssi teit. Hää om tõnõkõrdki panda sälg vasta puud, kaia, kuis puiõ ladva liigusõ, ja mõtõlda, et nä kõnõlõsõ sukka. Inne minekit tõmbat viil kopsu hääd mõtsahõngu täüs ni tunnõt, ku hää om hengädä.
Mul tulõ miilde üts vana laalurida: löüdse poisi mättä pialta, sink-sale-pruu. Millegiperäst võõse seo aig mõtsa alt löüdä hoobis sinnä jäetuid eläjälatsi vai vanno pinne… Sõs mõtlõt külh, et määne tuu inemine oll’, kes säändse as’a tekk’. A õnnõst saava nuu vaesõkõsõ inämbüs iks pästetü, või-olla, et mõni mõtsahaldjas kah avitas.
Nii omgi, kuis egäüts võtt mõtsa, kas ku rikkast saamisõ abimiist, mis tulõ ja lätt, vai ku ossa mi elost, midä piät jäämä ka tõõsilõ pääle mi hindä. Tast tulõgi hää soovitus: hõigakõ mõtsa iks hääde mõtõtõga!
Koido Riina
