Olõ uma vanavanaimmä jo küländ kuulsast tennü, a ku inemine iks nii pall’o om tennü ja nännü, ei tulõ kuulsusõl lõppu. Mu vanavanaimä Elfriide oll’ kärre mutt! Lugi pall’o, tekk’ näputüüd ja ka kõik muu tüü linnas’ käeh. A vaihtõpääl tull’ ette võtta toimõnduisi kotost väläh. Üts sääne suur ettevõtminõ oll’ poodi mano minek. Harilikult kävemi üten lahvka pääl, a oll’ päivi, ku lahvka kundõ suuvõ es täüdä ja tull’ minnä suurõmba ostlõmisõ pääle.
Vahemärkusõs või üteldä, et lahvka pääl käümine oll’ mi külä mutikõisi google.com. Mäletä selgelt ütte kõrda, ku oll’ jo süküs. Lahvka pidi tulõma inne kolmõ, a es tulõ. Oodimi tunni. Oodimi kats. Välän oll’ pümme ja külm. Ku lahvka lõpust pia kuvvõ aigu tull’, es olõ timä kaotanu üttegi kundõt. Kõik nuu Ida ja Laine ja Helga ja tõsõ istsõva ja oodiva. Vaikust ei mäletä ma sekondist kah ja ütski inemine es olõ pahanu, et lahvka ildas jäi.
Nüüd tuust suurõst ettevõtmisõst. Vanaimä Elfriide oll’ võtnu hindäle pensi aost ette, et timä taht elost mõno tunda, ja nii pall’o ku saa, tä tuud tege. Oll’gi õkvalt nii, et ku tahat midägi, sõs ostat. Ku tahat kohegi minnä, läät. Mullõ latsõn tuu elost mõno tundminõ väega miildü, selle et mis ti mõtlõt, ma sai kah kõgõst uma jao. Lahvka päält marmõlaati, Võro liinast limmunaati. Tuu oll’ vast aasta 1998, ku vanaimäl oll’ võetu plaani, et nii, nüüd läämi üten alõvihe puuti. Tuu om nii kolm kilomiitret mi mant minnä. Kässe mul imäle viil kõvva üle kõnõlda, et tä perrä ei tulõssi, selle et mi tahami kõndi ja inemiisiga jututa. «No häste,» ütel’ imä.
Vanaimä oll’ vällä kaenu viimätse pääl suvõilma. Hummok oll’ päivä täüs ja kastõ kõdit’ varbit, ku üle hoovi timä mano rühkse. Naksimi astma. Kistumalda põnnõv oll’. Vanaimä näüdäs’ mullõ, koh olliva olnu mi talo maa, inne ku vinläse tulliva. Viil näüdäs’ tä puud, koh otsah mu vanavanaesä, timä miis, oll’ kar’ah kävveh istnu. Tuu puu om parhilla kah alalõ! Kõrraga ütel’ vanaimä: «Kae katõlõ poolõ, ega kiäki ei tulõ!» Ma sõs kai. Es näe kedägi. Vanaimä kai viil esi kah, et ega mõnda massinat jo ei näe. Sõs tõmmas’ undruku üles ja naas’ ummi sukkõ tripihoitjahe tagasi kohendama. Sopst undruk alla tagasi ja edesi! Jõudsõmi puuti. Ostimi kõkkõ kraami kokko. Mul oll’ kah umbõlõ pall’o vaia. Vast inämbjago mu kraam oll’gi.
Sõs tull’ minnä tõistõ puuti. Tuu oll’ keldrih. Säält ostsõ vanaimä piskviite ja muud hääd. Fantat kah. Kõndsõmi tagasi. Istsõmi kraavih ja seimi saia ja lasksõmi Fantat pääle. Aimi hinnäst kuigi üles ja naksimi kõndma. Kaimi ütstõsõlõ otsa ja vangutimi pääd. Vanaimä ütel’: «Noh, koh timä kül om!? Ma olõ niipall’o är väsünü.» Ma ütli kah, et no koh om inemine, tiid, et mi olõmi väsünü.
Vasta tull’ auto. Es olõ imä. Tull’ tõnõ ja jälki es olõ imä… No peräkõrd ma näi tuud õigõt massinat ja ronisimi vanaimäga umbõ kipõlt massina pääle. Vanaimä ütel’ imäle: «No koh sa ollit? Kas sa sõs ei tiiä, et meil ommava kompsu ja koti ja üts om vanast väsünü ja tõnõ noorõst nõrk?» Ma olli viis, vanavana 80. Imä ütel’ vasta: «Hummogiidsi minejide pääle es mõistnu tuud külh arvada.» Kell oll’ katsast saanu kats läbi.
Säändsit mi-tahami-kõndi-ja-juttu-aia-käümiisi tull’ meil viil mitu kõrda ette ja egä kõrd karistõdi imä är, et perrä ei tohe tulla, a egä kõrd imä iks tull’, nigu mi uutsõgi.
Saarõ Hedy
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
