Vaihõpääl, ku noorõ inemise nakkasõ umma kiilt kõnõlama ja pruuvva õks uma vanaimä ja tõsõ sugulasõ kah tuu tii pääle tõmmada, om tunnõ, et muna oppas kanna. Viimätsel aol olõ pall’o nännü, et päält keskiä inemise ei julgu vai ei mõista püssü uma keele pääl ja nakkasõ umavaihõl vai latsiga eesti kiilt pruukma, kuiki näide kiil om tegeligult väega illos ja kõrralik.

Või-olla om tuu latsõpõlvõ asi: kiä es tohe koolin kõnõlda, kiä es tohe tüü man kõnõlda. A nuu ao omma müüdä saanu. Tuu jaos, et noorõmba mõistnu õks uman keelen asju aia, om vaia, et suurõ inemise kah veidükese proovis. Olõ-õi vaia pelädä, et vällästpuult tullu latsõ ei saa midägi arvo. Kül nä saava, ku esi olõt kimmä meelega. Ma tahtnu uma kandi üritüisil õks rohkõmb umma kiilt kuulda. Väiku as’a uman keelen omma tähtsä: kon om kemmerg, kost saa piletiid ja nii edesi. Vällästpuult tulõjilõ paistus taa kant sõs õkvalt kümme kõrda erilidsemb, mis või mitund muudu kassu tuvva.

Kõik olõ-õi viil peris hukan. Ku minnu perearsti man teenindedi võru keeli, sõs läts’ süä lämmäs – tuu oll’ väega peris ja hää tunnõ.

Saarõ Hipp, Uma Lehe suvõtoimõndaja