Ku Eestimaa inemine pelgäs suuri palmõga kuurortliinu, või sakõdõ juhtuda nii, et tii vii tedä suvõpuhkusõlõ hoobis Leetu Palangadõ. Mi viieliikmõlinõ pere trehväs’ Leedumaalõ seo hainakuu keskpaigan.
Nime poolõst võinu Palanga olla ka määnegi Atlandi saar, a om hoobis liinakõnõ Õdagumere perve pääl. Om põnnõv, et taa om aoluulidsõlt väega rikas piirkund Kuramaa, Väiku-Leedu ja Þemaitija piiri pääl.
Väiku-Leedu saisukõrda muu Leedu suhtõn või kõrvuisi säädi mi Petserimaaga. 1422. aastast pääle es olõ taa poliitilidsõlt Leedu ala, a hoobis naabririigi Preisimaa ala. Klaipeda liinan, mink saksa nimi om Memel, ellivä sakslasõ. Liina ümbre maainemisist rohkõmb ku poolõ olli leedukõsõ. Väiku-Leedu lõunaosan lõuna puul Memeli (Nemunassõ) jõkõ oll’ ka pall’u maainemiisi üle lännü vai minemän saksa keele pääle.
1920, ku Saksamaa oll’ I ilmasõa kaotanu, lahutõdi Memelimaa Ida-Preisimaast. 1923. aastagal võtt’ Leedu sõavägi Väiku-Leedu põh’aosa (Memelimaa) hindä kätte, päämidselt tuuperäst, et saasi hindä riigile üte kõrraligu sadama – Klaipeda. Vahtsõst luud esisaisva Leedu ala minemist tugõsi kül õnnõ 5% rahvast, 95% olõssi valinu Saksamaa, a kunagi ei tiiä, mille mõni asi hää või olla. Milles tuu hää oll’, sai selges 1945. aastal, ku Saksa riigi all olnu Ida-Preisimaa kuun kõiki inemiisiga peris juurõ päält är häötedi ja minemä pühiti. Väiku-Leedu lõunaosa om no Vinnemaa Kaliningradi oblasti all, sääl olõ-i inämb sakslaisi ega leedukõisi, omma sovjeti.
Väiku-Leedu leedulasõ olli lutõri usku ja sääl õigõdõ arõndõdigi vällä leedu kiräkiil. Muiduki tetti tuud nii, et olõs kõlvanu tõisi leedukõisi jaos kah. Suur naabripiirkund põh’a puul om Þemaitija, kohe ala kuulus ka ainukõnõ Þemaitija liin mere veeren – Palanga. Huvitav teedä, et žemaite hindä kiil lätt leedu kiräkeelest kõgõ rohkõmb lahku, omgi tegeligult inemiisi arvamisõ perrä umaette kiil. Õkva täpsäle sammamuudu lugu nigu võru keelega, et ka mi kõgõ ligembän naabrusõn olõja Tartu oll’ kõgõ tähtsämb kotus eesti kiräkeele välläkujunõmisõl, Tal’na liinast hulga tähtsämb.
Mi jaos oll’ veidükese kultuurišokk, ku astsõmi pühäpäävä hää turisti meelega Palanga pääuulidsa veeren sisse kerikudõ, kon, nigu vällä tull’, käve õkvalt katoligu missa. Kõik inemise sääl tiidsevä, kon saista, kon risti ette tetä ja kon põlvita. Palanga om väega suur turistiliin. Uulidsa omma inemisi nii paksult täüs, et autuga ei olõ sääl kohegi asja, a ümbre sõitva hobõsõ – nii politseid ku ka tuuritajid vedäden. Uulidsa omma täüs putkasid, kon müvväs merevaigust as’akõisi, miä joba aastakümnid tollõ kandi suvõniiri omma. A rahakott es nõsõ noid väega ostma, ku saimi uma majapernaasõ käest teedä, et suvõniirõ merevaik tulõ täämbädsel aol Kaliningradist, kon õks om lubatu mereliiva suurõn hulgan läbi sõgluda. Sõski es olõ ka võimalda mereviist uma käega merevaigutükükeisi löüdä.
Päält Palangat kävemi viil Radailiai dinosauruisi pargin, mis oll’ kimmähe latsi lemmikkotus, ja Klaipeda liina pääl, mis jäi vällänägemiselt Tal’na ja Tartu kõrval sõski lahjas. Suvitusliinast Palangast hummugu poolõ vällä sõitõn om kats aoluulidsõlt sama nimega asulat: liin Kretinga Þemaitija poolõ pääl ja allõv Kretingalė Väiku-Leedu poolõ pääl vanast piirist. Kretingalėn om lutõri kerik. Katoliiklik Kretinga om tävveste tõistmuudu liin ku lustisõitjidõ Palanga. Kretingan om häste suur ja korgõ torniga katoligu kerik, miä pidigi paistuma kavvõdalõ Preisimaa poolõ pääle. Kerigu ja surnuaia aid om uhkõ-vigurinõ savikivvest imetüü, kalmuaia käärkambri (kapõl’) tulõtas vähämbät kerikut miilde. Tuuvasta liina veeren olõ-i esiki asfalti uulitsidõ pääl.
Kõgõ erilidsemb oll’ mi reisil üte päävä retk praamiga Neringalõ vai Kura siirde. Tuu om pikk liivanõ maaribakõnõ, tegeligult puulsaar, miä nakkas pääle Kaliningradist. Leedu poolõ päält saa sinnä ligi õnnõ praamiga. Luuduslikult om tegemist väega huvitava kotussõga, kon merest puulsaarõga är lõigatust lahest om saanu hoobis makõ viiga järv. Parhilla om terve Neringa reservaat ja saarõ teie pääl sõitmisõs piät kõik võõra masma 30 eurot tiimassu. Klaipeda-puulsõn otsan om Leedu meremuusõum ja akvaarium üten delfinaariumiga. Meremuusõumi kotusõ päält jääs Leedu Eestile ala. Et Leedul es olõkina pikki aastit merepiiri, ei olõ näil ka tuud aoluku lõpmalda hulga, a inemiisi oll’ akvaariumin ja delfinaariumin külh lõpmalda. Sääl sai nätä ka hulga eestläisi, kink latsõ kõik hindäle roosat delfiinimänguasja palssi.
Kunstnigu veivä düüni ala jäänü külä mälestüses jalgraa viirde paadi. Saarõ Hipõ pilt
Reisi kõgõ suurõmb elämüs oll’ vast suur düün Neringa saarõ keskel. Tuu oll’ nigu kõrbõ, ku ei olõs puhknu värski Leedu meretuul ja jalutamisõs es müüdü piletiid. Düün tegüsi pia 300 aastaga joosul ja rännäs tuulõga järjest edesi, kooni taa puiõ pääleistutamisõga kinni panti. Tuu 300 aastaga joosul jäi üts külä düüni ala neli kõrda. Edimäst kõrda jäi külä liiva ala 1675 ja viimäst kõrda 1854. Liiv liiku aastaga joosul edesi kooni 15 meetrit. Tervel Kura seerel jäi 17.–19. aastasaal liiva ala pia 14 küllä.
Leeduka esi omma peris hää inemise, kuiki lätläse paistusõ iks rohkõmb uma. Vinne keelega peris egäl puul inämb läbi ei aja. Noorõmba inemise mõistva inglüse kiilt ja Palangan paistu ollõv ka saksa keele mõistjit. Ku tahta midägi hääd süvvä, sõs kimmähe või egält puult telli kardohkapliine, midä mõistõtas sääl väega häste tetä. Leedu rahvusruug tsepeliin (hakklihaga täüdedü kardohkapall) es maitsõ sukugi nii häste, ku võinu arvada. Ku otsit hääd rannapuhkust, kon olõs seen ka hulga aoluulist, ja taha-ai linnukiga linnada, tasus kimmähe võtta ette auturetk Väiku-Leedu liivarandu pruuvmisõs.
Saarõ Hipp ja Evar
