Õga Vinne aigu välämaadõ suurt asja es olõ. Turismireise võimaldõdi õnnõ sõbralikõlõ sotsmailõ. Tuusikit jaot’ ammõtiütisüs parõmbilõ tüütäjile. Grupi panti kokko üte ala inemiisist (tiiehitüs, põllumajandus jne) üle ENSV.
1980. aastagal õnnõstu mul kah saia tuusik Bulgaaria-Jugoslaavia tiitüütäjide grupin. Kõik reisi pidi käümä Moskva kaudu. Tuuperäst, et vällämaal ollit sa turist Nõvvokogo Liidust, mitte Eestist.
Sõidimi rongiga Moskvadõ ja säält linnukiga Varnadõ. Musta mere veeren kuldsidõ liivu pääl suvitimi puultõist päivä. Edesi läts’ sõit bussiga Gabrovo-Pleven-Sofia. Tii pääl kävemi muusõumõ ja memoriaalõ piten, kon näüdäti aoluuliidsi sõtu türkläisi vasta ja partisanisõtu sakslaisi vasta viimätsen ilmasõan.
Sai ostõtus mõnõ suvõniiri ja õdagu käütüs üübaarin revüüd kaeman. Ja kõik leeves vahetõt 30 Vinne ruublit oll’igi läbi. Karmanin tuhisi tühi tuul.
Sofiadõ tull’ meile vasta Jugoslaavia buss. Nikani ku piirini oll’ bussin haudvaikus. Ku üle piiri saimi, kostsõ maki päält «Babüloni jõe» ja reisijuht suuvsõ tere tulõmast Jugoslaaviahe. Ümbretsõõri mõtsikult illus luudus: korgõ mäe, orgõn väiku verevide katussidõga küläkese, tunnõli ja hää tii. Puutõn perädü hulga kraami. Egäl puul käve äri, ollimi nigu sadanu vabadõ maailma. Õnnõ karmani olli tühä, tull’ rahha tiini.
Sarajevon, kon elli päämidselt türkläse, küsti kõkkõ: märke, pildi- ja triikmassinid, kelli, matrjoškasid. Väega häste lätsi Teguri täüspuhutava mänguas’a. Ku kõik üten võedu «kingitüse» rahas tettü, olli rikas miis. Karmanin oll’ üle 3000 dinaari.
Aadria mere veeren Dubrovnikun pakuti tuu raha iist ütepäävälist laivareisi Itaaliadõ. Üte otsa pilet olõs ollu muiduki poolõ odavamp, a…
Tuu asõmõl sai Belgradin osta hindäle ja ka kodoviimises kingitüisi. Otav raha õkva nigu sulli näppe vaihõl ja otsan tä oll’gi.
Mõni väiku väärtasi, miä pelläs’ tolli kurja silmä, sai pakitus võõrastõmajast varastõdu WC-paprõ sisse. Tuu oll’ sis defitsiit defitsiidin. Ülejäänü paprõtrull sai kodo tuudus, küläliidsile näütämises. Hindä jaos kõlvas’ väega häste aoleht, mille papõr oll’ tuu jaos tuukõrd pall’o parõmp ku täämbäne.
Paar aastakka ildamba pakuti jäl Bulgaaria tuusikut. Olli sääl kül käünü, a minegitii oll’ tõnõ ja kai: tühjä kah, käü är. Inne ekä reisi pidi käümä Tal’nan niinimmatul päästoppusõl, kon kontrolliti ankeeti ja loeti sõna pääle: kuis Nõvvokogudõ turist piät hinnäst üleväl pidämä, midä võit ja midä ei.
Ku järekõrd mu kätte jõudsõ, üteldi, et ma olõ sääl käünü. Küsti, mille ma taha vahtsõst minnä, kas mul om sääl tutvit ja sõpru. Pruuvsõ seletä, et tõisi võimaluisi es pakuta. Vastus oll’ äkiline: «Ei, sinnä ti ei sõida. Uutkõ välän. Tika kõnõldas eräle.» Esi mõtli, kas kiild KGB vai olõ edimäne kõrd midägi võlssi tennü. Veitü ao perrä kutsuti tagasi sisse ja olti joba lahkõmb: «Mi pakumi reisi Tšehhoslovakkiadõ üten põllumajandustüütäjidega. Kas olõti nõun?» Mullõ klapsõ tuu väega, es olõ jo sääl käünü.
Sõit läts’ jäl Moskvadõ ja säält Praha-Berliini rongiga läbi Poola. Säält sõidimi läbi üüse ja kinni es piä. A et rong tull’ Moskvast, sis visati Poolan purus mitu vaguniakõnd.
Kell kuus hummogu astsõmi Praha rongi päält maaha. Ei üttegi hingelist. Kon om mi reisijuht? Inne ütsik mutikõnõ tsiirut’ mi ümbre. Ütli tõisilõ, et ku kedägi ei tulõ, sis sõidami edesi Berliini. «Kohegi ti ei lää, tulõti mukka. Tervüst, eestläse!» hõigas’ mutikõnõ sulaselgen eesti keelen. Provva Asta oll’gi mi reisijuht. Tä oll’ tennü inne salaluurõt, et kuulda, mis keelen grupp kõnõlõs. Muidu tä tiinse saksakeelitsit gruppõ. A ku kuulsõ, et tulõ Eesti grupp, võtsõ tuu hindäle viimätses grupis inne pinsi pääle jäämist.
Üts lätläsest reisijuht oll’ kah võtnu Läti grupi, a tuu oll’ olnu tävvelikult vinnekiilne. Ka mi grupin naas’ üts vinne nimega daam, kuiki tä mõistsõ vabalt eesti kiilt, õiõndama, et mille reisijuht ei kõnõlõ timä ku Nõvvokogu turistiga vinne kiilt. Provva Asta vaband’ ja andsõ nõvvu vinne kiilt ülepää mitte pruuki, kuna Praha keväje haava olli viil küländ värski ja vinläisi pääle es kaia häste.
Tutvassaamisõ õdak oll’ Švejki stiilin baarin U Kalieha, kon olli saina pääl kärbläsesitanõ keisripilt ja nukan vänthõrila. Kõik olli põllumajandustüütäjä pääle mu (ma olli tiimiis). Tuu herät’ kergid sahinit. Oll’ jo kõigilõ teedä, et egän grupin om kiäki koputaja, kiä pidä tõisil silmä pääl. Ja kiä sis viil ku mitte ma!
Perän tarõnaabri Jüri kõnõl’, et kõik küsse, mis miis tä naabri om, äkki om koputaja. Kõnõli är, kuis ma sinnä gruppi trehvsi, ja naari, et kaegu ette: ku koputa, sis joba kõrralikult. Võtsõ asja nall’aga.
Muidu oll’ reis väega huvitav. Teno provva Astalõ näimi pall’u inämb, ku oll’ ette nätt, ja oll’ kah, midä kaia. Om jo Praha Euruupa kultuurihäll. Sõidimi läbi terve Tšehhimaa: Praha, Brno, Bratislava ja pall’u tõisi kotussit.
Õdakist istsõmi koskil kuun nigu üts suur pere ja kõnõlimi elust nii Tšehhi- ku Eestimaal. Provva Asta kõnõl’, kuis tä avit’ sõaaigo vika saanut saksa soldanit, kiä oll’ Tšehhist peri. Ja nii tä sinnä trehväs’ki. Nüüd olli latsõ joba suurõ ja timä elli umma ellu. Provva Asta unist’, et saanu viil kõrd kävvü uman sünnüpaigan Saarõmaal. A tuukõrd sai sinnä inne eriluaga. Õnnõs oll’ grupin üts inemine Saarõmaalt, kiä lubasi tälle külläkutsõ tetä.
Usu, et provva Asta unistus läts’ täüde.
Leinusõ Arvo
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
