Peie aiah lillipindreh hainaga sõta. Aig oll’ üle keskpääva, päiv paistu ja tuul puhksõ tassa. Lamba seivä üle tii nurmõh.

Naabri, nuur abielopaar väiku latsõga, jalotiva küläkeskusõst kodo poolõ. Nä jäiva midägi mu tiiotsa pääl kaema ja naanõ naas’ pildistämä. Lätsi kah kaema.

Nurm om hää suur ja lambidõ süümisjärg oll’ liikunu kavvõlõ. Sääl, koh lamba innembä seivä, olle repän ja mu nuur kass paiupuhmu man. Repän mängse kassilõ umma tsõõrimängo, vahepääl jäi saisma ja pruuvsõ nuhuta vai sis ligembäle hüpätä. Tuupääle kass turtsõ ja lei käpäga. Repän jälki karas’ kavvõmbahe, pidi pausi ja naas’ vahtsõst tiirutama.

Kass naas’ är väsümä, lassõ hinnäst kõrrast madalampa. Repän kaie, et nüüd omgi õigõ aig, ja tekk’ pikä hüppe õkva kassi sälgä. Edesi käve kõik nii kipõlt, et silm õigõhe es seletä. Paistu, et repän saie kassi hambihe, a silmäpilk ildamba pandsõ kass nigu must jutt puhma ja repän tälle perrä. Viimäne asi, miä säält viil kuuldu, olle rebäse haugatus. Täüs suuga tä vast nii häste hellü tetä es saanu.

Kassil oll’ tuust pääväst selge, et lambidõga kuuh nurmõh hiiri püüdä ei saa. Hiirt piät pasma, a lammas joositõlõs. Nii jäigi tä kar’ast maaha ja tuust aost pääle käü kõgõ mukka üteh, nurmõ vai kasvai mõtsa.

A rebäst, kedä muido olle nätä hummogist-õdagist, olõ pääle tuud juhtumist iks inämb trehvänü ka keskpääväl nägemä.

Orassoni Rael-Adiina