Olõ perämädsel aol trehvänü mitmõlõ paika, kon rahvas pito pidä. Võro liina sünnüpäävä avvus oll platsi pääle esinemä kutsutu mu nuurusõao tähtsä tegijä, ansambli Vennaskond. Plats oll’ rahvast täüs ja põnnõv oll’ kaia noid keskiäliidsi, kiä aastakümnide-tagotsit moodulaulõ pääst üten lauli ja hinnäst muusiga rütmin kõiguti. Ansambli andsõ ausa kontsõrdi ja ma usu, et inämbüs mu-iäliidsi jäivä väega rahulõ.

Ka nätäl inne tuud, Hauka laada aigu, sai vägevät kontsõrti nätä. Antslan asti sis üles Kasari Jarek, Epliku Vaiko ja Võigemasti Priit. Paistus, et koroonaga omma inemise är harinu ja tuuga köüdetü pelgüse nakkasõ otsa saama. Inemise saava jäl vabambalõ hengädä. Ka artisti omma päält sunnitut puhkamist nigu vahtsõ hengüse saanu. Elo om tassakõistõ rüüpäle tagasi minemä naanu.

A üts asi tege minno tsipa murõligus. Minevä nätäl käve raadiouudissist läbi üts jutt, miä perän kõrraga är unõhtõdi. Kõnõldi tuust, et vett kulutõdas pall’o ja õigõ pia või kätte jõuda aig, ku suvõl naatas Eestin kah inemiisile vett jao perrä andma, nigu Inglüsmaal joba pidi tettämä. Säändsil uudissil tulõ silmä pääl hoita. Uma viijulgõolõgi pääle piät egäüts kimmäle märgotama ja tuu hääs midägi ette võtma, inne ku ilda.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja