Kõik tiidvä, et Toots lubasi esi Teelega plaani pidämä naada. Teedä om ka tuu, et kiäki pääle Arno Tootsi plaanipidämist väega tõsitsõlõ es võta, selle et lubaja oll’ jo Toots.
Trehvsi minevä nädäli ütele andsakulõ plaanipidämise üritüsele. Sääl tetti valla arõngukavva, nigu näid õks tetäs. Sai kokko sõbraga, kiä oll’ kah kogõmada sinnä trehvänü. Ku naksimi kaema, midä papridõ pääle om kirotõt, lätsimi vaidlõma. Mullõ paistu, et tulõvigu mõttõn om tähtsä anda tukõ vannokodolõ, sõbõr arvas’, et tulõvigu pääle mõtõldõn tulnu tukõ latsiaida. Ma ütli jäl vasta, et mu jaos om latsiaid minevik.
Arvada oll’ meil mõlõmbal õigus. A õigus om ka tuu, et mõlõmbal ei saa jo õigus olla.
Perämädse ao omma vast egäleütele selges tennü, et inemine või jo plaani, a elo lätt iks umma uutmalda rata. Kohe timä hummõn käändä või, ei mõista ka kõgõ parõmba arõngukava ette nätä. Tuuperäst tasos egäsugutsit plaanmiisi võtta ku huumorit vai sis lihtsäle põnõvat mõttõmängu, minkal peris eloga vaivalt kokkoputmist tulõ.
Ku Toots olõs elänü täämbädsel aol, vaivalt timägi julõnu kõva helüga vällä hõigada, et nakkas Teelega plaani pidämä.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
