Mi põlvkund tulõ aost, koh inämbüs paigapäälitsest rahvast kõnõl’ umma kiilt. Nii om ka mu imäkiil võro kiil ja olõ tuud eloaig kõnõlnu. A mineväl saandil es olõ pikkä aigu mooduh avalikuh kotussõh võro kiilt kõnõlda. Mu imä tüüt’ raamadukogoh, timä kõnõl’ sääl iks võro kiilt. Panõ tahtõ katkõ imä mälehtüisivihust: «Tuu oll’ kohki viiekümnendide aastidõ lõpuh, ku olli viil eräle Räpinä rajoon ja Põlva rajoon. Meil oll’ sõs Räpinä ja Põlva raamatukogodõ tüütäjäde ütine seminär. Ku tetti vaheaig, lätsimi saalist vällä ja Põlva inemise kõnõli sosinal. Ja mis tull’ vällä: nä es tohe ka umavaihõl võro kiilt kõnõlda, ammuki sõs raamatukogoh tüül ollõh. Näide raamatukogo ülembüs oll’ määnegi rajooni täitevkomitee esimehe provva, arvada koskilt muialt tulnu. A Räpinä rajooniraamatukogo juhataja oll’ Kubo Vilma, kiä eläsi Võroh. Meile oll’ tuu põlvakõistõ kiildmine küll suur üllatus.»

Olõ kuulnu säitsmekümnendist lugusid, et latsi taheti erikuuli saata, ku nä kuuli minneh eesti kiilt es mõista ja õnnõ võro keeleh kõnõli. Mul tuud hirmu es olõ, lugõsi pall’o raamatit ni mõistsõ jo inne kuuli eesti keeleh lukõ ja kirota.

Koolitiid alosti Kahkva algkoolih ja vahetunnih kõnõlimi iks võro kiilt. Mälehtä tuust aost kattõ pilti. Edimädse klassi tsehkendämise tunni aigu teivä kõik tassakõisi umma tüüd ja ma mõtli kuigi, et oppaja om klassist vällä lännü. Ütli sõs kõva helüga midägi võro keeleh. Kül ma hiitü, ku sai arvo, et oppaja saisõ klassi takahsainah. Ega oppaja midägi es ütle, a mul hindäl oll’ nii häbü, et ma tunni aigu võro kiilt kõnõli. Ja tõõnõ pilt tuusama oppajaga. Mu imä käve kõrra kuuh koolih latsilõ raamatit lainutamah. Ja sääl ma kuuli, et imä ja oppaja kõnõlõsõ umavaihõl kah võro kiilt. Tuu oll’ sääne üllätüs, et oppaja kah kõnõlõs. Ma ei tiiä, kost ma olli saanu säändse mõttõ, et tuu ei passi.

Edespite oll’ mu ümbre pall’o noid latsi, kiä kõnõli eesti kiilt, nii jäigi võro kiil õnnõ kotoh vanõmbidõga kõnõlõmisõs. Ja ku Tal’nah ülikoolih opsõ, sõs käve kodo harva ja oll’ rassõ ka kotoh ollõh kiilt vaheta. Eesti kiil oll’ saanu päämidses keeles.

Ku mehele lätsi, kooli lõpõti ja kodokanti tagasi tulli, naksi jäl egä päivi võro kiilt kõnõlõma, a õnnõ vaba aol.

Parhilla olõmi jõudnu uma keelega mulgust vällä, a pikk tii om minnä. Võro instituut om jo 27 aastat võro keele ja kultuuri hoitmist ja arõndamist iist vidänü. Kümme aastat tagasi naati vällä andma võro keele ja meele hindätiidmise avvohinda. Olli sõs Orava kooli juht ja tundu, et võissi mi kooli üles säädä. Meil oll’ sõs joba tunniplaanih egäh klassih üts tunn võro kiilt nädälih. Orava kuul saigi avvohinna ja tuu raha iist teimi suurõ umakiilse koolisildi ja väiku sildi ussi pääle.

A tuu taotlusõ kirotaminõ ja avvohinna saaminõ olli mu jaos nigu ilmutus. Kerkoraamatih iks kirotõdas, et kiäki sai valgustõdus. No ma sai kah kõrraga tiidmise, et ma olõ võrokõnõ ja piä umma kiilt hoitma ja edesi viimä. Edimädse võrokiilse kõnnõ peigi sõs avvohinna vastavõtmisõl, a pääle tuu pruuvsõ iks kõik avaligu kõnõlõmisõ uma keelega är tetä. Ja tuudaigu naksi kirotama ka luulõtuisi. Iks tuuperäst, et võro kiilt inämb pruuki. Selle lätt vaihõpääl miil haigõs, et ka täämbä om küländ inemiisi, kiä põlgva umma kiilt. Ei mõistõta hinnada tuud rikkust, mis meil käeh, otsitas õnnõ muialt.

Kohe mi edesi lää? Viimädse aasta omma andnu tiidmise, et ku tahat ütiskunnah suuri muutuisi, sõs piät alostama latsist. Tuu om olnu nii turvarihmu kinnipandmisõga ku keskkunnaharidusõh asku sortmisõga. Nii tulõssi ka võro keelega asi latsiga viil suurõmbalt ette võtta. Parhilla olõnõs pall’o paigapäälsist oppajist.

Mu jaos om tsiht selge: kõigih Vana-Võromaa kuulõh omma kõrd nädälih kõigi latsi jaos võro keele tunni. Ma olõ-i siiämaani arvo saanu, mille kõik Võromaa koolilatsõ ei opi koolih võro kiilt. Vai kõiki latsiaidu latsi jaos olõ-i keelepesärühmä. Ega mulgi hääd plaani ei olõ, kuis tuuni jõuda. Kuulõ tsihi olõnõsõ koolipidäjist ja juhtõst. A koolipidäjä tüküsse inämb rahha lugõma ku võrokõisi hindätiidmise pääle mõtlõma. Umõhtõ tegevä just võrokõisi kiil ja miil meid esierälidses. Olõ iks latsilõ egä aasta võro keele nädälil seletänü, et meile om uma keelega antu sääne varandus, midä olõ-i ilmah kinkalgi tõsõl.

Tõsõs olõnõs pall’o koolijuhtõst. A koolijuhtõ leüdmisega om Võromaal viimätsel aol keerolinõ olnu. Taheta-i inämb vastutust võtta. Ku lõpus leütäski kavvõmbast inemise, ei sünnü nä sakõhe paigapäälse eloga kokko. Kombit ja kooli näko massa-i kõrraga ümbre pöördä. Selle olõski Vana-Võromaa umavalitsuisi juhtõl vaia kokko leppü, kuis ütitselt pästä paigapäälne võro vaim. Et ku üteldäs «Võromaa kuul», sõs kõik tiidvä, et nuu kooli ommaki tõistsugumadsõ. Et sääl om rehkendämise kõrval sama tähtsä uma keele oppus. Võro instituut tege hää meelega kuuntüüd nii kuulõ direktride ku vallajuhtõga.

Muidoki olõs hää, ku ka riik toessi kuulõ rohkõmb. A ku ma mõtlõ, kuis kolmõkümne aastaga olõ-i terveh riigih osa koolilõpõtajit eesti kiilt niipall’o selges saanu, et egäpääväst juttu kõnõlda, sõs riigi pääle väega luuta ei massa. Mi kandist validu riigikogo saadigu piässi kah rohkõmb umma kiilt tugõma. Eski ku nä esi võro kiilt ei kõnõlõ.

A nigu siin eloh kõiki asjuga om, ei lää midägi tõsõs inne, ku meist egäüts edimäst sammu ei astu. Tuu om nigu trenniga. Väega hää, et katõl aastal om hulk inemiisi naanu võro keele nädälil agendis, a tuud om õnnõ kõrd aastah. Trenni piät tegemä egä päiv vai egä nätäl. Abis olõs, ku kõik nuu inemise, kiä viil mõistva võro kiilt, võtasi hindäle tsihi, et tiidlikult kõnõlõsõ õnnõ umah keeleh. Kõgõ rassõmb omgi tuu edimäne samm, mis tulõ hindä siih är tetä. Tohe-i õnnõ hiitüdä, ku vasta kõnõldas eesti kiilt. A sakõhe ma näe, kuis inemise läävä rõõmsa meelega võro keele pääle üle. Edesi lätt jo lihtsämbäs ja pia omgi võro kiil saanu jäl päämidses keeles.

Meil või olla rahha veidü, a meil om üts sääne rikkus, midä olõ-i kohki muial ega kellelgi tõõsõl. Tuu rikkus om uma kiil. Taa varandus om viil sääne, et ku hindäle hoita, sõs või tä peris otsa lõppõ, a ku taad lakja jaka, sõs saa taad mitmit kõrdo rohkõmb. Midä rohkõmb mi umma võro kiilt kõnõlõmi, tuud rohkõmb saa taad rikkust olõma.

Kutsugi üles sinno, hää võrokõnõ, kõnõlõma egä päiv umma kiilt. Panõ hindäle telehvoni pääle miildetulõtus, et muu elo man tuu meelest ei läässi. Proovimi nii kats kuud jutti, sõs tulõ võro keele nätäl ja om hää jäl edesi kõnõlda.

 
 
Säinasti Ene,
kuulmeistre,
võro keele
iistkõnõlõja süküskuul
 
 
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisisari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.