Hää näüde säändsest teräväst tundmisõst om Kauksi Ülle vahtsõnõ luulõkogo «Vaest lätt üle». Ku ilman käü sõda ja luulõtaja näge, et esiki kruusikõrva murrusõ sõakõminat kuuldõn külest är ja kaamõrasilmä ikva egä õdak, imehtäs tä, kuis inemise midägi ei kuulõ-näe, a lihtsäle päält kaesõ. Kõgõ tuu man saa luulõtaja arvo hindä jõvvulda olõkist: päält väiku rahakopka, paari sukkõ ja sõnno ei olõ täl midägi abis saata.

Raamatulõ om Kauksi Ülle kokko kor’anu päämidselt perämädse aasta joosul kirotõdu luulõtusõ. Kogo om jaetu katsas osas ja näist saa kokko kõrraligu alostusõ ja lõpuga kogotükk. Nigu inämbüs luujit, kõnõlõs ka Kauksi Ülle läbi kõgõ uma loomingu suurõlt jaolt ütte ja tuudsamma juttu. Timä kaeminõ ilmaasjo pääle om lagja, võiolla et aigõ alostusõst pääle. Kaost luulõtadõn luu tä pildi, kon alostusõn kaivõtas mulk, kohe kogonõs vesi, edesi kandas säält kaost aastasato kannipuuga eläjile ja perrele vett jne.

Mu jaos om Kauksi Ülle vahtsõnõ luulõkogo kõva kvaliteedimärgiga raamat. Vast kõgõ inämb lätt henge osa nimega «Leinakägo», midä külmävärinit tundmada lukõ ei saa. Usu, et noilõ, kiä otsva luulõst terävit tundit, om Kauksi Ülle vahtsõnõ kogo perädü hää kingitüs.

Rahmani Jan