Om süküs. Puu hiitvä uma kirivä rüvvü maaha ja jääse alastõ tuulõ käen lõdistõn uutma valgõt lumõvaipa.

Nigu egä aastaga, nii ka tuukõrd lätsi ütel lämmärekordiga süküspääväl matusaida, et inne hingipäivä umatsidõ havvaplats kõrda tetä. Platsi manu minnen näi, et üte värski kääpä man ist väiku must valgõ lipsuga pinikene. Süä läts’ õkva hallõs ja mõtli, et pini om tullu kah uma peremehe vai pernaasõ havva pääle. Jäi kõrras saisma, et pinile üten tunda ja kadunukõist avvusta.

Pääle mu oll’ matusaian viil mitmit inemiisi. Silmänukast kai pini poolõ. Ütekõrraga oll’ pini kaonu. Kai ümbrõtsõõri ja näi, et pini käü inemise mant tõsõ manu. Egäl puul sais ja kaes tükk aigu ja lätt jäl edesi. Mõtli, et ots tutvit inemiisi. Sis jõudsõ järg mu kätte. Tull’, istsõ ja kai mu leheriibmist üte kandi päält ja tõsõ kandi päält, õkva nigu kaesi perrä, et tüü saasi iks kõrralikult tettüs. Oll’ peris sõbralidsõ olõmisõga – arvada jäi tüüga rahulõ. Ai tõsõga juttu ja küsse nimme kah. Tuu või olla mu viga, et vastusõst häste arvu es saa. A ma nimssi tedä Mukis ja paistu, et täl tuu vasta suurt midägi es olõ – liput’ inne handa. Kah’o, et mul sõbra jaos karmanin midägi hääd es olõ.

Puulehti oll’ peris pall’o ja tuul tõi viil manogi. Sai terve koti täüs. Plats oll’ kõrran. Pandsõ kavvamängvä kündle palama, jäti umatsidõga hüväste, vissi koti üle ola ja naksi astma.

A sis – sõbraga hirmsa tülü valla! Terve matusaid larmi täüs. Pini haard’ mul püksiseerest ja vinnas’ tagasi. Panni koti maaha ja astsõ mõnõ sammu edesi. Sõbõr naas’ truult kotti valvma – jätä vai prügü kesk platsi. Peräkõrd võti süäme rindu ja vei koti sõbra suurõ sajatusõga prügümäele. Ku koti maaha panni, oll’ muka rahu majan. Sõbõr tormas’ joba järgmäst «kotimiist» kiusama.

Sis sai arvu, et sõbõr pidäsigi liisnat ammõdikotust ja valvsõ, et matusaian olõs kõrd majan – et kiäki midägi är ei virotasi.

Leinusõ Arvo

Reimanni Hildegardi tsehkendüs.