Võrolt peri muusik KUSLAPUU KAISA om perämädsel aol uma muusikaga kõvastõ silmä paistnu. Keväjä sai timä ansamblil Lonitseera (kuslapuu om ladina keeli Lonicera) valmis plaat, miä om saanu hulga kittä. Laulõ mängitäs tihtsäle raadion ja bänd om mitu kõrda telekan üles astnu. No sai Kaisa valmis uma väiku sooloalbumi.
* * *
Midä olõt perämädsel aol tennü?
Olõ tegelnü uma muusikaga. Om olnu aigu ja energiät üte kotussõ pääl paigal olla, har’ota ja linti võtta. Olõ uma bändi Lonitseeraga saanu purki albumi nimega «Tapeet» ja rehekuu kesken tull’ mul vällä soololütisalbum «Heinast hobu».
Mis muusikat sa tiit?
Lonitseera muusiga näütäs tuud, midä ma mõtlõ uma pää seen. Tuu om väikut viisi nali, tahtsõ sõpruga lahedat bändi tetä. Kolm aastat olõmi har’otanu ja nakkas tassakõistõ vist vällä tulõma.
Vahtsõ plaadiga «Heinast hobu» olõ püüdnü löüdä, kuis käü klavõriga perimüsmuusiga esitämine. Olõ tuud jupp aigu pruuvnu ja löüdse Rõugõ kandi muusikat. Rahvaluulõ arhiivist sai üte märdilaulu ja üte polkaluu, midä pruuvsõ hindä muudu säädi. Es saa uma plaadi pääl müüdä ka laulmisõst: tuu om kül klavõri-sooloplaat, a saman om katõ luu pääl kuulda ka laulu. Üts noist om võrokeeline, tettü Kolga Raimondi sõnnu pääle.
Su hindä juurõ omma Rõugõ kandin?
Jah, vanaimä om Viitinä kandist, a esi olõ üles kasunu Võro liinan. Vanaimä es taha muud kiilt kõnõlda ku võro kiilt. Suguvõsan kõnõldi pall’o võro kiilt, tuu oll’ sääne loomulik keskkund.
Ku pall’o om Võromaa su muusikat mõotanu?
Vast iks om. Ku inemine saa määndsegi hää kotussõ pääl tetä tuud, midä tä taht tetä, sis om häste. Kotussõmälu om mul iks seen. Esiki ku ma kirota Tartun klavõriga vahtsõt muusikat, tulõ mõnikõrd sääne tunnõ, et ma olõ Võrol sääl tarõn, kon meil klavõr oll’. Esieränis oll’ sääne tunnõ seo võrokeelidse lauluga «Inglikuur», kuigi tuu laulu helü om sääne tsipa nostalgilinõ. Ei olõ midägi tetä, ka seo kiil om mu jaos nostalgilinõ, latsõpõlvõn kuuli tuud rohkõmb. A Võromaa, esieränis Rõugõ om sääne kotus, kost läbi sõitõn taha pidurit panda. Sääl om midägi, miä kuts.
Mis omma su meelest Võromaalõ umadsõ as’a?
Latsõpõlvõmälehtüse omma rohkõmb suvitsõst aost, ku olli mar’apuhma man ja pidi marju korjama. Tuu oll’ tähtsä ja sotsiaalnõ tegemine: kõik suguvõsa oll’ ütenkuun, sannan panti raadio mängmä. Oll’ meeleperi tegemine. Tarton mul mar’apuhma ei olõ.
A ma arva, et mitte õnnõ Võromaal, egäl puul omma noil, kiä omma hüvvi inemiisi man üles kasunu, hää mälehtüse. Vast om mullõ mi Võro suguvõsast nal’asuun kah tulnu. Mõista hinnada, ku kiäki tege hääd nall’a.
Su kodoleht om muu hulgan võrokiilne.
Mõtli, et om hää, ku kõik as’a omma kongi ülevän, et mis bändi omma ja kost saa traati tõmmada. Võrokiilse kodolehe mõtõ tull’ joba tükk aigu tagasi. Mõtli, et mille õnnõ Võro instituudil om võrokiilne kodoleht. Ei saa ju õnnõ näide kaala kõkkõ tougada, et õnnõ üts asutus sais võro keele iist. Mõtli, et ku joba inglüse keelen kodoleht tetä, võinu tuu ka võro keelen olla. Ma esi kah hää meelega loessi, ku kellegi tõõsõ leht olnu võro keelen.
Kas kiäki om midägi su kodolehe kotsilõ ütelnü kah?
Jah. Mul sõbra, kiä ei kõnõlõ võro kiilt, omma huvist tuu läbi kaenu ja kitvä, et nii huvitav, kuis võro kiilt kirotõdas. Nä omma jutust arvo kah saanu. Ma esi, ku teksti ümbre panni, kai, et mõnda asja piät võro keelen iks tõistmuudu ütlemä. A tuu tunnõ, kuis üteldä, tull’ väega kergele pääle.
Kuslapuu Kaisa. Rahmani Jani pilt
Midä Võromaaga köüdetüt plaanit viil tetä?
Alostusõs pidänü sinnä minemä, ei olõ väega ammu käünü. A seo lühkü albumi pääl tuu inglikoori laul oll’ võiolla edimäne võrokiilse laulu katsõtus. Mullõ miildü, tahtnu esi kah pruuvi teksti kirota. Olõ varrampa pruuvnu, ei olõ vällä tulnu, a vast nüüd saa rohkõmb har’ota.
Kuis om muusikul täämbädsel pääväl tulla muusikailma, kas om suur konkurents?
Vist päämine om tuu, et ei tohe är vässü. Piät pall’o jah ütlemä, ku kutsutas siiä ja sinnä. Vast saa kunagi ildampa ei kah üteldä.
Täämbädsel pääväl om muusikat linti võtta pall’o lihtsämb ku vanastõ. Saat hindä magamistarõn panda helükaardi pistü, ku sul om tehnikat, ja uma muusiga ruttu internetti üles panda. A kontsõrtõga om rassõmb, kontsõrdikotussit om jäänü küländ veitüs. Ku kiäki sinno viil ei tiiä, küsütäs, ku tahat kohegi mängmä minnä, pall’o kullõjit tulõ. Baari ja kohvipoodi pelgäse, et äkki tulõ neli inemist kullõma, sis tuu ei tasu näile är. Nä iks otsva esinejit, kedä tulõ vähembält 100 inemist kullõma.
A ku jõvvat esi kõrralda, sis piät vasta kah. Päämine om mitte kõrraga alla anda.
Kuis juhtu, et Lonitseera äkki pauguga kõvas tegijäs sai?
Ma arva, et pisu piät õnnõ kah olõma. Mullõ tunnus, et põra om Eestimaal eestikiilse muusiga põud. Ma esi olõ tuud tundnu. Meil om tsipa traditsioonilidsõmb kõla kah, mängimi ummi pille. Meil om vaia viit inemist bändi, ei olõ ette produtseeritüt fonno. Uma saund ja sääne tekstitihe värk, vast tuu kõlas vahtsõt muudu. Kuigi mullõ tunnus, et seo ei olõ midägi vahtsõt, ma olõ kõik aig niimuudu mõtõlnu, et võissi üteldä nii. Tahtsõ klavõrit mängi ja ummi laulõ laulda, oll’ hää, et sai sõbra kah üten. A kolm ja puul aastat olõ taa nimel pall’o tüüd kah tennü ja mõtõlnu. Ku saat joba plaadi vällä, om inemiisile midägi näüdädä.
A jah, õigõl aol õigõn kotussõn olõ saanu kontsõrtõ tetä ja kõrra televisioonin kah kävvü, nii om vahtsit kullõjit mano tulnu.
Kuis sa suurõ meediätähelepanuga toimõ saat?
Meediätähelepanuga saa toimõ. Vast pisu inämb pand mõtlõma, ku inemise kirotasõ bändi FB-lehe postkasti, et sõnnust ei saa midägi arvo. Et ärku ma laulgu nii kipõstõ. A mul om hää miil, ku inemise tundva huvvi ja saa vahtsit kullõjit mano.
Eks ma iks vahepääl kae, ku pall’o laulõ kullõldas. Ku olõt käünü mõnõn saatõn kõnõlõman, sis lätt tuu näütäjä ülespoolõ, kullõldas rohkõmb. Parhilla om häste, ülearvo suurt meediä tähelepandmist ei olõ tulnu, a tuu või tulla, kui taht. Tahassi kõik plaadi är müvvä, et saisma es jäänu.
Küsse Rahmani Jan
