Muusikul ja laululuujal TAULI ANUL nakkas valmis saama vahtsõnõ plaat «Metskass». Tego om esierälidse kuuntüüga: kõiki laulõ sõna vahtsõ plaadi pääl om kirotanu Peetsalu Erkki. Viil nätäl aigu, kooni 25. märdikuu pääväni, om plaadi välläandmist võimalik tukõ Hooandja keskkunnan. Intervjuun Umalõ Lehele kõnõlõs Tauli Anu umast loomingust ja hindätiidmisest.

* * *

Kuis perämädse aasta sullõ loomingu mõttõn mõonu omma?

Vahepääl es olõ kontsõrtõ, sis tull’ uma tegemise veidükese ümbre mõtõlda. Sis teigi otsusõ, et lää Haani kuuli muusigaoppajas. Tuu oll’ mullõ proomilõpandminõ: ma olõ opanu külh, a mitte nii, et 1.–9. klass. A olõ väega tenolik seo võimalusõ iist.

Rassõl aol naksi rohkõmb vahtsõt muusikat kah luuma. Sis tekkügi kuuhtüü Peetsalu Erkkiga ja tull’ peris pall’o vahtsõt loomingut.

Herrev olokõrd maailman om paras võitlus. Miil või väega lihtsähe haigõs jäiä. Määnegi ütine hirm tulõ kuigi nii pääle, et vahel tunnõt: tuu nakkas ello üle võtma. Sis tulõgi löüdä hindä seeh jõud ja arvo saia, et hirm asja parõmbas ei tii. Ma saa tetä tuud, et kirota muusikat, miä and luutust ja trüüsti. Mitte ei panõ muusika sisse seod rasõhust, midä niigi om egäl puul. Minkjaos tuud viil mano luvva?

Määndse su vahtsõ laulu omma?

Neo omma säändsesama nigu mu inneskine looming, a tõsõst külest tõistmuudu kah. Vahtsõ plaadi pääl omma kõik Peetsalu Erkki teksti. Neo kah mõotasõ, kuis viis ja kõik tulõ. Erkki teksti omma süvä: loet noid, omma mitmõ tasapinnaga, nakkasõ elämä. Eski lõhnu tunnõt, mis pilte nä loova. Näil om võim pututa sügävät hengetasandit. Sääl om säänest muistist väke.

Kas vahtsõ laulu omma kah perimüsmuusikast kantu?

Mu perimüsmuusika taga­põhi om iks mõotanu naid lugusid. Ma ei tii tuud tiidligult, et pruugi perimüsviise. Peräh, ku lugusid kullõ, tunnus õks, et omma määndsegi viisikõrdusõ vai rütm, miä omma regi­laulõ muudu. Olõ Villändi kultuuri­akadeemiäh regi­laulu ja perimüsmuusikat opnu ja pall’o laulnu, tuu maailm om mu loomingut iks mõotanu. A naa omma peris mu uma laulu. Ku edimädse plaadi olli uma­looming läbisegi perimüs­lugudõga, sis midä aig edesi, tuud rohkõmb om kõik taa sulanu mu loomingus. Minno om peetü rahvalaulikus, a periselt mul omma iks autorilaulu. Perimüs­muusiku tagapõhi om andnu mu laulõlõ mõõdi mano. Ma ei tiiäki, om tuu soomõ­ugrilik tundminõ vai luudusõtundminõ, a sääne vaim tulõ sinnä sisse.

Edimäidsi plaatõ pääl oll’ sul pall’o mulgikiilsit laulõ.

Oll’ külh, selle et ma olli Mulgi­maaga rohkõmb köüdüsseh. Mulgi juurikas om mul iks olõmah, seo ei olõ kohegi kaonu. Saa säält ummi edevanõmbidõ väke. Meil omma kõik põlvõst põlvõ olnu muusiku, vanaesä oll’ kah laulukirotaja, kõik omma ansamblid tennü ja egäsugutsit pille mängnü. Vana­vanaesä tekk’ kandlit.

Ja üts vana-vana-vanaesä oll’ tervendäjä. Kässiga tekk’ tasomist vai midägi säänest. Ma esi olõ kah kuuldnu ummi laulõ kotsilõ, et neo omma inemiisi ravinu. Määnegi vägi om näil seen. Kuigimuudu jõudva mõnõ laulu õigõl aol õigõlõ paika ja avitasõ inemiisi.

Ku tähtsä om, et sõna ja viis olnu üts terve?

Oi, seo om tähtsä. Mul om hää miil, et parhilla mul om väega hää kuuhtüü sõnno kirotajaga, mi saami ütstõõsõga kõnõlda. Ku ma olõ viie är kirotanu, saada tälle kullõlda ja sis tä saa kah üteldä, kuis om, kas seo and mõtõt edesi, kand naid sõnno.

Varrampa olõ viise kirotanu luulõtajidõ tekstele. Baturini Nikolaiga oll’ meil hingeline köüdüs. Ku tä oll’ viimätsel aol väega haigõ, sis ma käve kah haigõmajah tedä kaemah, vei vahtsit laulõ. Tä oll’ väega tenolik. Timä soovitus ja nõu tuul aol oll’, et ma hoitnu seod jumalikkust ummih laulõh. Ja no olõ jõudnu sinnä, et taha luv­va illo ja luutust siiä ilma.

Neo viimätse luu omma kah kõik positiivsõ, luutust andva sõnomiga.

Tauli Anu Vahtsõn Saalusõn Kavadi järve veeren. Rahmani Jani pilt

Kas om plaanin ka haanikiilsit laulõ tetä?

Jah, om. Ja noid om joba olõmah kah, a seo plaadi pääle es saa. A jah, üts haanikeeline punklaul om tettü, Erkki kirot’ sõna. Järgmäne mõtõ omgi tetä ports haanikeelitsit laulõ.

Kuis sa tunnõt, kas nakkat joba võrokõsõs muutuma?

Mitte võrokõsõs, a haan’lasõs! Meil tah iks tuvvas vällä, et meil om haani kiil ja tävveste uma Haanimaa. Tuu om tunda, ku Võro puult tulõt, om üts nägemäldä piir, saat arvo, et no naas’ pääle Haanimaa.

Kuna ma olõ joba pall’o aigu Haanimaal elänü, sis taa kiil ja kõik nakkas joba mõnikõrd automaatsõlt tulõma. Seo om sääne märk, et nakka tah är harinõma.

Mis inemise haan’lasõ omma?

Tah om kah egäsugutsit inemiisi. Omma põlidsõ haan’lasõ, omma ka sissetulnu haan’lasõ, nigu ma olõ. A ku tulõt kostki sisse, sis piät võtma paigapäälidse kombõ umas. Ma ei saa tulla siiä ja olla tah mulk. Piä iks saama haan’lasõs. A kiä tuu haan’lanõ sis om? Tah om tõnõ aig. Mulkel om nii: teemi!, õkvalt!, a haan’lanõ ei tii nii. Tä tükk aigu mõtlõs inne, om vaia aigu võtta, plaani pitä. Tuu man om muidoki sääne oht, et asi võigi tegemädä jäiä. A no sis es olõ nii tähtsä asi kah. Määndsegi väärtüse, et sa ei piä egäl juhul midägi armõtuhe kätte saama vai kohegi jõudma, sa liigut lihtsähe edesi.

Kiä sa esi parhilla hindä tundmisõ perrä olõt?

Koskil katõ vahel. Mul om iks määnegi läbemäldä olõk seeh. A ma olõ opnu võtma aigu maaha, et ei piä õkvalt kõkkõ jõudma ja kõkkõ saama. Tasus iks inne rohkõmb mõtõlda.

Elät maal, kas olõt ka liina­ello pruuvnu?

Ku ma Tartoh keskkoolih käve, sis tuud ello ma pruuvsõ. A noh suuri liinu kõrval ei olõ Tarto kah määnegi liin. Olõ Võrol kah olnu kortõrih. A olõ arvo saanu, et mullõ liinaelo ei passi. Tuuperäst sai kaetus siiä Haanimaalõ Vahtsõhe Saalussõhe kotus.

Mul oll’ seo elo tah… Tulli Haanimaalõ mehele, a nigu iks vahel juhtus, elo kisk umma rata, tuu kuuhelo es jää püsümä. Tull’ vahtsõst hinnäst löüdä ja vahtsõst alosta. Seo oll’ tähtsä punkt mu eloh, ku sai arvu, et ma ei taha Haanist kohegi minnä. Ma tunnõ, et tah om joba mu kodo. Sis naksigi kaema, kuis löüdä maatükükeist, saia maalõ.

Mis sinno maa külen hoit?

Vabahusõtunnõ. Luudus piät olõma mullõ lähkül. Liinah om nii, et piät võtma kätte, istma autohe, plaanma tuud minekit. A maal ma saa õkva astu mõtsa. Keväjä om mullõ umbõ tähtsä, et saa näpu maa sisse tsusada. Tuu nigu avitas auru vällä laskõ. Hoit minno köüdüsseh luudusõ ja kõgõga. Om sääne avaramb tunnõ. Liinah ma tunnõ, kortõrih kah tundsõ, et nakka kandilidsõlt mõtlõma, lää nigu karpi.

Sääl saa muidogi kah ellä, a ma olõ maal sündünü ja mul om liinaeloga rassõ hari­nõda. Mullõ om nii tähtsä, et mul omma tan uma raa, salatii, koh ma mõtsah käü. Aig-aolt käü hinnäst sääl laatmah, sis tulõ tagasi ja om jäl selgemb ja rahulikumb olla.

Ku tihtsäle sul om vaia luudustõ minnä?

Egä päiv. Tah maal ma olõgi luudusõ keskeh. Vahe­pääl võta ette mõtsamineki, a vahe­pääl avitas tuust, ku panõ midägi kasuma, tii säänest kimmäst tüüd: riibu vai kaiva midägi. Tuud om väega vaia. Ku tegelet oppamisõ vai luumisõga, sis vahepääl om nii hää tetä säänest kimmäst tüüd.

Küsse Rahmani Jan