Kriisi tulõva ja läävä ja paari aastakümne peräst võimi olla
jäl saisun, kon Nursipalu om vahtsõst maha jäetü
Lehen kirotõdi, et ku vinne rahvas nakkasi Putinilõ vasta, saasi hukka pall’o veidemb vinläisi. Tuu ettepanõk tundunu loogilinõ, ku olnu rahuaig. A sõa-ao loogika perrä ei olõ täämbä Vinnemaa jaos määnestki tähtsüst, ku pall’o miihi sõan surma saa. Soldan om suurõlõ riigile kõgõst vara, midä toodõtas ja tuvvas rindele kõik aig mano, nigu suurtükke ja tankõ.
Tõsõ ilmasõa aigu käve meist üle sõa-ao loogika, sõs palotõdi Väiso külän rindele ette jäänü vanaesä talo maani maaha. Sõa-ao perrä oll’ sääne asi harilik. Vanavanõmba olõs võinu kohe taht minnä ja vahtsõ kodo pistü panda, selle et maa võeti nigunii käest, a nä lõiksi mõtsast palkõ ja ehiti kodo vana vundamendi pääle üles. Selle et tuu kotussõga olli nä aastidõga ütte kasunu.
Eesti täämbädse päävä sõa-ao loogika kõnõlõs niisama umma kiilt. Kõnõldas, et om vaia suurt har’otusvällä, ja nuu mõnikümmend Võromaa peret, kes säändse teoga sõa-ao loogikalõ kistas, omma ohvri inne rahuao mõistõn. Suurõn plaanin pandas meid nigu valiku ette, kas olõmi riigikaitsõ puult vai vasta. Tuust, et inemine uma kodoga ütte om kasunu, ei taheta arvu saia. Võiolla omgi suurõmbalõ jaolõ tuu tunnõ liinaeloga võõras jäänü. Hallõ, ku nii om lännü.
Kiäki märgot’ viil lehen, et Nursi sõaväeosa kuun tuumapommõga oll’ tan joba Vinne aol ja kotusõpäälidse olõs pidänü ette nägemä, et aolugu või hinnäst kõrrada. Nii oll’, kõik tiidsevä, et tuumaraketi olli meist katõ kilomeetri takan ja sõa kõrral olõs NATO meid kuun tuu baasiga edimädsen jär’ekõrran maamuna päält minemä pühknü. Olõ esi olnu esä kõrval, ku meid tii päält minemä kästi ja suurõ raketikandja Nursi poolõ sõidi. Osa rakette oll’ tuudu rongiga. Tsiviilkaitsõoppusõ olli kooliaol hariligu ja varjõndis kohaldõdi egä vahtsõ maja keldri. Mi lõvvapooligu ristse tuu salahadsõ Nursi baasi Kompvegivabrikus. Meil es olõ ummõtõ määnestki hirmu. Kompvegivabrikun eleti umma ello salahusõ kattõ all ja meil umma egäpääväst ello. Siinde es tohe sinnä joht minnä, a ega mi es tahtnu kah: kõnõldi, et seene ja mar’a omma sääl suurõ, a radioaktiivsust täüs.
Ku 1991. aastal Vinne sõavägi minemä läts’, jäi raketibaas õigõ mitmõs aastas tühäs. Kotusõpäälidse laamõndi sääl, minemä veeti kõik, midä vähägi minemä viiä sai. Mõtsa alt kaivõti üles kilomeetride viisi juhtmit, mis olliva maa seen, ja üts miis olõs pia surma saanu, ku korgõpingõ juhtmõlõ kirvõ sisse lei. Mõnõ ao peräst tull’ Nursipallu mi sõavägi ja nakas’ laskmiisi ja oppuisi kõrraldama.
Küsüti nüüd, et midä ma taha üldä. Tahtsõ üldä, et ku nüüt tõtõst aolugu piäs hinnäst kõrdama, võimi saia siiä jälki Kompvegivabriku. Kriisi tulõva ja läävä ja paari aastakümne peräst võimi olla jäl olokõrran, ku terve tuu suur ala om maaha jäetü ja kasulda. Sis kõnõldas, et nuu perre, kes täämbä ummist kododõst ilma jääse, olli kriisi ohvri, selle et Vinnemaal om sis ammuilma vahtsõnõ valitsus, piiri omma vallalõ, NATO om väe tagasi tõmmanu ja taad suurt har’otusvällä ei olõ inämb vaia. Ehitüse jääse jäl tühäs ja näidega ei mõistõta midägi pääle naada, nigu ütsäkümnendil vannu sõaväehuunidõ ja Meegomäe autokooliga.
Ma ei olõ spetsiälist ja ei piä andma tan pasvit lahenduisi, tuu jaos omma kümne palgalidsõ ammõtnigu. Ma ei tiiä, ja kiäki ei tiiä, ku kavvõl om kriis täämbä ja kuna tä lõpõs. A aoluu spiraali piten käümise perrä kaeminõ ütles, et lõpp tulõ kimmäle. Selle tulõs täämbä kõik otsussõ tetä nii, et olõs kaitstu mi riik ja inemise, kes riigi kaitsõs ei piäs rahuaol ummi elämiisi sõa-ao loogikalõ ohvris tuuma. Ei tohe unõhta, et väikun riigin masva iks tsiviliseeritü ütiskunna säädüse, mis ütlese, et riik om inemiisi jaos, mitte inemise riigi jaos.
Kelbä Heiki,
kultuurijuht ja kirämiis
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisisari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.
