Antslan oll’ Vinne aigu üts tsipa esimuudu jahimiis. Sugulasõ olli mehel korgiide kotussiide pääl, nii et olõs võinu karjääri tetä, aga miis nossõrd’ terve talv kraavipervi müüdä, valgõ kitli sällän, ja passõ rebäsiid. Kui mõnõ maha sai, oll’ tuust timä hindäkehtestämises küländ.
Ütskõrd oll’ mehel tullu esihindäst mõistlik mõtõ: põdranaha pillutas pia kõik minemä, noist võinu midägi asjalikku tetä. Mõtõ oll’ tävveste arukas ja majanduslik, aga oll’ üts väiku asjakõnõ, mia võisõ suurõs paisuda. Miis lask’ jope valmis tetä ja ürit’ tuuga kävvü, a sõbra tükke timäst kavvõmbalõ hoitma. Lõpus möi tä tuu jope mullõ küländ mõistliku hinnaga maha. Mul tedä kah tihti vaia es lähä, a mõnikõrd õks panni sälgä.
Ütskõrd peeti Lätimaal sõprusmajandiide pitu ja ma panni tä sinnä sälgä. Jope oll’ esihindäst ülearu lämmi, a tarõn võisõ tä jo är võtta.
Ma olõ eluaig väega väiku viinamiis ollu ja tuukõrd jõi vast kats-kolm pitsi. Laud oll’ loogan ja anni sakuskalõ küll kõvastõ pihta. Tuugipoolõst tüüdäs’ tuu jauramine minnu är ja kell oll’ ka joba kolm. Kodumineku meeleolu oll’gi joba kõikil sisen, aga viina oll’ kandiku pääl tsipa alla poolõ pudeli viil alalõ. Kelgi tuu sisse es lähä, a inne es tohe kodu minnä, ku putel tühi. Tuu oll’ kohalik uskmine, nigu ma aru sai.
Ma sis ütli, et tuugõ siiä, ma juu tühäs. Jõigi. Paar sekundit oll’ vaikust ja sis kärät’ kõgõ suurõmb lätläisi päälik ütele naasõlõ: «Bõstro!» Tuu pand’ kõgõst jõust juuskma, nii et kundsa välkü. Viie minuti peräst oll’ tiä tagasi, kats pudelit sõrmi vahel. Tull’ vällä, et ülemus oll’ noidõ katõ vaikusõsekundi joosul taibanu, et om tettü üts kõgõ suurõmb viga, mia võimalik. Kõik seltskond om maani täüs, aga kagebeelanõ (tuu olli ma!) om piaaigu kainõ, ku pidänü olõma vastapite.
Paistu nii, et lätläse saie umast viast küländ ruttu arru, aga eestläste hulgast läts’ edimält üts pisiettekandja nuka takka umaette naarma. Ma olli hirmus nördinu näoga ja naksi päämehhaanikulõ kurtma, et üte sita jope peräst naatas rahva hulgan minnu KGB-s kutsma. Mehhaanik lohut’ minnu, et mis tuu rahva kutsmine lugõ, aga kas ma olõ kunagi nännü kõpskängiga naistõrahvast nii virka juuskman, nigu tuu viina perrä minnen sündü. Pidi tunnistama, et ei olõ, ja ma ei olõ seenimaani nännü. Arvada oll’ Nõvvukogudõ Liidun tuukõrd sääne kuul, kon opati muu hulgan kõpskängiga juuskmist.
Siski, lätläisi käest päsemist ei mõista ma muidu sellätä, ku nuu mi pisiettekandja pidivä mu juttu toetama. Tuustsaani ma kai näide pääle nigu inemiisi pääle, kiä omma astnu kõrras tsolgipangi. Pikä elu joosul – kellel ei juhtu!
Muide: jopel mädäsivä niidi läbi, aga nahk jäi terves. Niit ei kannada tsolgi seen leotamist.
Pulga Jaan
