Neil päivil sai mi poolõvereline laika aasta vanas. 8. detsembril eläsi tä üle ka uma edimäse purgaa, ku nii kõlbas üldä. Pinikene käänd’ pää Mõnistõ poolõ ja kai, kus lumõhelbe muudkui tulõva; üle kuuõ miitre es sellädä esiki pini silm. Nähvi (nii om pini nimi) pääkolun tegüsi määnegi seos. Timä esivanõmba omma elänü Ida-Siberin ja sääl ütte-tõist nännü.
Aga midä tiid seost ilmaelust 40aastanõ Tambet, timä peremiis? 40aastanõ või uma varsa-aruga minnä kohe taht, kost tagasi inämb tulla ei mõista. Tuuperäst piat tasakaalu mõttõn olõma viil kõrval üts piniaru, mia mäletäs läbi põlvkondõ, mis om purgaa.
Ja pinikene tekk’ otsusõ: mitte sammugi ei tohe Tambetist maha jäiä. Terve 8. detsembri käve näide elu ja asjatoimõtus niimuudu. Järgmine päiv sattõ vaiksõt lummõ ja Tambetil oll’ liikumisvabadus jäl käen. Vot nii saava põlitsõ siberlasõ vabadusõst aru. Tuu om piaaigu nigu tunnõtõt paratamatus.
Tuu ei olõ kaugõltki nii, et ma sõida ja käü ja kae, kon taha ja kuipall’u taha. Ja et pini kõgõ kallimp varandus om peremiis, sis tuud võit võrrõlda inemiisi kodumaaga.
Järjest inämb saa selges, et inemiisi rändlemist tulõ piirada. Aga kuis sa piirat, kui inämb pinne ei peetä ja latsigi põlõtas tuulsamal põhjusõl.
Ma olõ hulk aigu imestänü: kõik aig kõnõldas, et ilm saa hukka. Moraal ja eetika ja mis kõik om joba är häönü. Aga ilm esi ei olõ hukka saanu. Äkki selle, et omma olõman pini, kelle käest hukka mineväl inemisel võimalus oppust võtta. Ja hillä-tassa mõni võttki, tõsõ umakõrda noidõ käest. Eriti tegüsi mullõ säändse mõttõ pähä, ku ma loi Sommeri Lauri koostõt jutukoku «Tundmata palu», mille om kirutanu Jaigi Juhan ja mis seenimaani rahva hulgan pia tundmata. Jaigil omgi kirjän nii, et inemise muudkui võtva mõtsa maha ja tarkus om näide seest pinne sisse kolinu.
Tulõtami miilde, et Jaik kuuli inämb-vähämb sis, ku ma sündü. Ma sai nüüd 75. Mis om tuu aoga muutunu? Pinne om vähämbäs jäänü. Mõtsuga om nii, nigu Jaigi aigugi.
Järeldüse jääse egalütel hindä tetä.
Pulga Jaan
