Tsipa nigu hariligust tõsitsõmb paistu mullõ seo aastavaihtus. Es olõ suurt rõõmuhõiskamist, inemise olli mõtligu. Arotõdi, et ku seo vahtsõ aasta numbrõ kokko lüvvä (kats pluss null pluss kats pluss kolm), saa kokko nummõr säidse. A tuu, kas säidse om õnnõnummõr vai ei, peris selges es saa.
Mis tetä, segätsil aigõl nõsõs egäsugumanõ soolapuhkminõ iks inämb hinda. Ettekuulutusõ ja horoskoobi käävä vahtsõ aasta alostusõga üten. Ku noid võtta ku aoviidüst, sis om kõik häste. A ku väega tõsitsõlõ võtat, võit õigõ pia trehvädä mõnõ kavvalpää otsa, kiä su käest raha är võtta taht. Aon edesi rändämine om siski midägi säänest, midä keskmäne mudsu ehtsäs as’as ei piä, kuigi om noid kah, kiä pidävä kõkkõ võimaligus.
Aon tagasi rännädä om tsipa lihtsämb. Seo aasta alostusõn näüdäti telekast mitund hääd filmi, miä aviti kunagi olnut miilde tulõta. Mullõ miildü kõgõ inämb Hermaküla-film, ei olõ midägi nii ausat tükül aol nännü. Film pandsõ märkmä ao ja kombidõ muutumisõ pääle ja tõi mitmõs pääväs kõrvu kumisõma latsõpõlvõ lemmiklaulu «Kiri kodukandist», midä Tepandi Tõnu plaadi päält satu kõrdo kullõldus sai.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
