Mooste mõisan tulõ kesk suvvõ rahvamuusigatüütlüisi festivaal nimega Mooste Elohelü. Sääl ülesastmisõs piät är opma üte kimmä rahvalaulu ja tuu ummamuudu ette kandma.
«Särne plaan jäi peräkõrd, et otsissi luu, midä pillimeestel om hää tetä,» seletäs rahvalaulutundja Kalla Urmas, määnestmuudu luku festivaali toimkund tedä rahvaluulõarhiivi otsma saatsõ. «Et saassi tetä ka puhtalt laaluhelüga ja ilma pillitä, aga et pillimeeste jaos olõssi tuu viis särne, midä and mitond muudo säädä.»
Kalla kõnõlõs, et otsõ tükk aigu, sis trehväs’ üte viie pääle, miä oll’ kor’at Vahtsõliina kihlkunnast. «Oll’ mullõ tutva külh, olli nännü tuud viit, a poolikult, mitte tävvelist,» seletäs tä. «A sääl oll’ tä tävvel uhkõl kujol. Oll’gi vahtsõmb rahvalaaluviis lõunõestikiilside sõnnoga. Tuu om küländ harv, et vahtsõmb laul om lõunõeesti vai võro keeli.»
Kalla Urmas otsõ edesi ja löüdse taadsamma laulu viil mitmõst Võromaa kihlkunnast.
Üten Mooste Elohelü kõrraldajidõga tull’ täl mõtõ, et võisiki timahava pakku vällä kõik lauluviie ja panda sõna kokko mitmõst poolikust jupist.
«Kanepist om ka helü-ülesvõtõ, Haljaku Hilda laul toda,» ütles Kalla Urmas. Tuud saa kullõlda Mooste Elohelü kodolehe päält.
Laulusõna, miä kõnõlõsõ kolmõst krahvist, omma Kalla Urmassõ sõnno perrä tunnõdu terven Eestin.
Lühkült kokko võttõn om lugu tuust, et näio lätt reisi pääle, roni korgõ mäe otsa ja näge säält laivo all mere pääl. Laiva tulõva randa ja üts krahvõst pakk näiolõ veini juvva ja and kihlasõrmussõ. Näio pand koton sõrmussõ aknõ pääle ja jääs peiot uutma.
Mooste Elohelü tulõ suvõ keskpaigan 14.–15.07. Täpsemb teedüs: moostefolk.ee.
UL
