Süküskuun, ku ma kuvvõkümne aasta juubõlit pei, märge, et peräst umbõs 20 aastat ello Võromaal, 20 aastat ello Tarton ja 20 aastat ello Obinitsan Setomaal, peräst umbõs 40 raamadu kirotamist-kokkosäädmist kirotanu ma hää meelega viil mõnõ romaani mano. Mul om pia valmis «Palu», lugu umast latsõpõlvõst ja suguvõsast Pärlijõõ veeren Saarlasõ ni Kängsepä külän.

Mino edimäne kiil oll’ võro kiil, mu vanaimä es räägi, tä kõnõl’. Rõugõ koolin sai kõrraga arvo, et oppajidõga piät rääkmä ja inämbüse klassi- ja kooliseldsiliidsiga saa kõnõlda. Siski olli Rõugõ kooli aigsõ päivigu ja lugulaulu, salmigusalmi ja näütemäng «Keväjä tulõk» eestikiilse. Otsusti kiränikus saia, ku olli nii 5.–6. klassin. Võrokeelitsit luulõtuisi naksi kirotama, ku käve Võro I keskkoolin ummõlusklassin – nuu lihtsäle tulli võro keeli. Es Rõugõ ega Võro koolin kõnõlõ kiäki mino kandi vai Võromaa kiränikest – nõukaaol es passi pildi pääle Adsoni Artur, Jaigi Juhan, Lattiku Jaan, Kangro Bernard, Kolga Raimond. Noist kuuli ma jo Tarto Ülikoolin kursusõsõsara Paaveri Ene käest.

Ülikooli aigu näi ma Meri Lennarti filmi hõimurahvist ja filmijupikõist viimätsest kamassi keele kõnõlõjast, hõimumemmest, kiä kõnõl’ umma kiilt hainamaal kasvõ ja jumalidõga, selle et täl olõ õs inemist, kinka toda kõnõlda. Memmekene oll’ säänesama räti ja põllõga maanaanõ nigu mu vanaimä. Äkki, nigu mi puul üteldi – pää plahvat’ ja ma sai arvo, et võrokõsõ, mino rahvas, võiva jõuda kah ütel pääväl olokõrda, et näütüses kiäki mu perrätulõjist piät kõnõlõma maajumalidõ ja kasvõga, selle et kinkagi tõsõga olõ õi tuud inämp tetä.

Kolm päivä olli nigu kuurduv tsipp, kodas vai parts: kirodi vihku nii-üteldä programmi, midä piässi tegemä, et nii es lännü. Naksi õkva mõttõga toimõndama. Kirodi ilokirändüst ja osa aokirändüst kah võro keeli. Andsõ vällä võrokiilse esikkogo «Kesk umma mäke», naksi kirästämä. Käve 1988. aastal võro keele ja kultuuri fondi kuunolõkiil, a asutamiskuunolõkil olli latsiga koton.

Panni Kangro Bernardi «Susi» võro kiilde, perän tei näütemänge ja dramatiseeringit. Ülikooli asõmõl tulli Kaika suvõülikuul ja Võro instituut. Võrokiilse lauluansambli vei kah vällä – tuu oll’ joba seto-võro ütistüü Lõkõriq. Tarton olli üts võrokiilse lugõmisõraamadu kokkosäädjist ja nii-üteldä ülesehitüse luujist. Mõlõmba, võro ja seto aabidsa man olli üts kokkopandjist. Võrokiilset raadiot tei aastil 1991–1993.

Ma ei kiroda seod juttu tuuperäst, et ummi tegemiisi üles lukõ. Hoobis tuuperäst, et pudinõma om naanu mu rõõm tuust, et pääle mino om viil vähembält puulsada luujat, tiidläst, kõrraldajat, iistvõtjat, nii et 30 aastaga om saanu riiulitävve raamatit – tiidüsliidsi, kodoluuliidsi, kallõndriid, tõlkõkirändüst, ilokirändüst, latsikirändüst. Pudinõma om naanu rõõm tuust, et iks kõnõldas poodin, bussin, esiki nuuri Facebooki postituisin.

Kauksi Ülle. Kabuna Kaile pilt

Ma kiroda tuuperäst, et kuigi ma sügüse näi nägemist, et lõuna nõsõs, et mi jäämi rahvana püsümä, om juhtunu sääntsid asju, et sõna õgvan mõttõn tõmmatas pind jalgu alt är. A tuuperäst piätki luulõtajal tsiiva vai tsiibuga hopõn olõma, et kuristikust mõttõ jõuga üle linnada.

Murrist üts om võro keele murdõs surbminõ. Mi kõnõlõ latsi vai latsõlatsiga imäkiilt. Eesti bürokraatia murd iks murdõjuttu. Minno om hingest haigõs tennü kolm rahvalugõmist, kon mitte ütelgi es saa ma hinnäst kirja panda ku võrokõnõ. Üleüleminevädsel lugõmisõl, ku viil Tarton elli, naas’ pensionärist lugõja ikma ja ütel’, et tä ei tohe minno võrokõsõna kirja panda, näid om tuu iist ette karistõt ja hoiatõt.

Minevädse rahvalugõmisõ jaos panni seto ja võro poliitigu jovvu kokko ni tullõm oll’ midägi säänest: kas ti mõistat mõnt murrõt vai esimuudu keelekujjo? No midä? Nüüd oll’ jäl rahvalugõminõ ja iks kõnõldi keelekujost. Rahvalugõmisõl võit kirja panda mitusada rahvust – Eestin võit olla mustlanõ, juut, vinläne, valgõvinläne, hiinlanõ – kiä tahat, a võrokõnõ, seto, mulk, tartomaalanõ olla ei saa. Niisama Eesti rahvastiguregistrin.

Umõtõ om Lõuna-Eesti rahvas olnu seo maa põlisasukas, iäminegi perrä tulnu, segonu, a jäänü. Ugandi, Valgatabalvõ muinasmaakund – mi edevanõmba. Kooni 19. saandi tõsõ poolõni ollimi Liivimaa ni mi keele kõgõ lähemb sugulanõ oll’ liivi kiil. Kuul ja kohus käve lõunaeesti – tuukõrd tarto keele pääle luudun keelen. Esiki ruutslaisi käest küsüti nõvvo, kumb kiil ütitses võtta. Nuu käskse esi otsusta. Pääle jäi põh’aeesti kiil, sääl oll’ kõik piibli ümbre pant, lõunaeestikiilne vana testament häädü tulõkahjun.

Aga lõunaeestläse mõtsu vaihõl tii es vällägi. Latsilõ pidi külh oppama, et väits om nuga, a kõnõldi, laulti, eleti uman keelen. Egän inempõlvõn kerkü üles umakiilsit kiränikke: Lattik, Adson, Jaik, Iheri Rihhard, Kolga Raimond, Kaalepi Ain ja Kaplinski Jaan, Lõhmussõ Aivo ja Kõivu Madis. Sis tull’ mu põlvkunna ja noorõmbidõ kõrd: Rahmani Jan, Ruitlasõ Olavi, Ilvesse Aapo, Merca, Contra.
Eesti riik om 30 aastat koolitanu vinläisi vinne keeli, a võrokiilset kuuli olõ õi seenimaani. Projektiraha löüdmine esiki noidõ mõnõ priitahtlidsõ tunnikõsõ jaos, miä omma kümnenkunnan aoluulidsõ Võromaa koolin, om tõsinõ ettevõtminõ, mitte loomulik olõmanolõminõ.

Tõnõ murõ om 13. saandil alanu ristisõa mõo. Mi edevanõmbidõ maast võti sõtoga osa hindä ala Vene vürsti ja säält kujosi seto, kiä hoitva õigõusku, mis om kül hulga umausu mõotuisiga. Tõsõ poolõ võtt’ Euruupa – Saksa, Poola. Nii kujosi lutõri-maausu sego võro rahvas.

Kah’os om ütitside tegemiisi man iks tuud ristisõa mõotust nätä. Seto rahvas kutsõ kokko kongressi ja tunnist’ hinnäst seto rahvas, kes kõnõlõs seto kiilt. Võrokõsõ omma seeni jäänü alarahvusõ mõistõ mano: olõmi kül eestläse, a sääl man ka võrokõsõ, ja toda pidänü tunnistama ka Eesti Vabariigin. Siski liigus võro keele iistkõnõlõjidõ siän kõrrast kõvõmbalõ mõtõ tunnista uma kiil ja rahvas põlitsõs rahvas ja võita keele pruukmisõ alla suurõmbas. Et maailma kiili nimistühe jõudnu lõunaeesti kiil, mille allkeele omma võro, seto, mulgi ja tarto kiil.

Kolmas murõ om parhilla kõgõ suurõmb. Võrokõnõ om uma keelega luudusõ ja kodo ni kogokunna külen kinni. Nigunii omma kogokundõ kimmüst pulstnu kiudutamisõ ja nõukaaigsõ suunamisõ, suuri liinu tulli kutsõ, nuuri meelütämine tõisi riike ajos vai tüükässis. Jäänü ja tagasi tulnu omma nuu, kinkal om rahva püsümisen kõgõ kimmämb osa – fundamentalisti, kiä eläse uman keskkunnan ja kogokunnan, tegevä ja oppasõ maatüüd, kasvatasõ esi süüki, andva edesi perimüst ja kiilt. Tuud elämise muudu sekä luudusõ ja elokeskkunna häötämine, maiõ ja vii kihvtitämine, mõtsu maahavõtminõ.

Neläs murõ om aoluulidsõ võro rahva süämehe, Rõugõ kihlkunna Nursipalo pääle tsihit kirvõs. Tuu om nigu halv unõnägo ja ma kutsu kõiki, kel süänd: pallõmi nii maa- ku kerigujumalit, et tuu karikas – tuu sõaväli meist müüdä lähäs! Seo ei olõ mitte õnnõ 21 talo likvidiirmine ja sõglapõh’as laskminõ, inemiisi kotost välläajaminõ, a väikust Võromaast terve suur jago tetäs tühäs, raotas lakõs, mitmõkümne tuhandõ inemise elokeskkund tsurgitas är ja nä jääse ummist turismi ja ettevõtlusõga köüdetüist tegemiisist ilma. Võimi üteldä, et seo om genotsiid. Ilosta ei olõ siin midägi.

Viimäne aig om herksil võrokõisil kokko tulla, tsõõriklauda istu ja uma jõud luudusõkaitsjidõ, Võro liina ni valdu juhtõ, Võromaa arõnduskeskusõ as’atundjidõ, Võro instituudi tiidläisi, luujidõ inemiisi, koolioppajidõ, ettevõtjidõ jõvvuga kokko köütä.
Mi tahami ellä ja alalõ jäiä umal maal uma tsurkmalda luudusõ seen ja kõnõlda uman keelen. Tuud nõudva mi käest mi edevanõmba ja perrätulõja. Mi ei tohe näid alt vitä!

Kauksi Ülle,
kiränik