Latsõpõlvõkodo – kotus, millel om süämen alasi eräline tähendüs. Tuu om paik, mis om meile andnu pall’o rohkõmp, ku arvada mõistami. Egä kõrd latsõpõlvõkodo tagasi tullõn tulõ mullõ süämehe eräline tunnõ. Taaga om köüdet nii pall’o mälehtüisi. Ütskõik, kohe ma kae, egäl kotussõl om siin kõnõlda uma lugu.
Sääl sais vana laut. Parhilla om taa tühi. A mul om meelen tuu lämmi ja rõskõ hõng, mis võtsõ minno ussõ pääl vasta, ku talvitsõl õdagul sisse astsõ. Lehm saisõ rahun mäletsen uman latrin ja sulun oodi tsia, et ma näide sälgü har’aga krõhvitsõsi. Ja õkva sündünü vask, kiä hoolõga näppe ludsi, luutõn, et säält piimä saa.
Lauda kõrval om küün, täüs silmä alt är pantut kolla. Latsõpõlvõsuvõ, millest suur jago läts’ müüdä eläjile haina teten, nii et lõpus oll’ küün hainu nii täüs, et kõgõ korõmba kihi pääl saistõn võidsõ katussõharja puttu. Ja kõik nuu üü, ku hainu pääle magama sai tultus. Varrahummogunõ kikka herätüs ja külealunõ hainakõrsi täüs – ja suuv viil üts üü küünün maada es olõki inämp nii suur. A järgmädsel suvõl ollimi jälki küünün tagasi.
Sääl kavvõmbal om ait, mille üten poolõn saisiva suurõ viläkasti. Mul om meelen tuu rahutust täüs aig, ku oodõti kombaini tulõkit. Kõik naabri kasvati villä ja külä ainumal vilävõtumassinal oll’ pall’o tüüd. Ja ku tä sis peräkõrd mi mano jõudsõ, poolõ tüü päält katski läts’… Õnnõs mõistsõ papa muu hulgan massinit kah paranda. Ja viläkasti pääl või täämbädseni nätä mu musta rasvakriidiga kirotõdut kihotuskirja «Elagu Eesti ja Villu Tamme». Olli säändse ao…
Aida tõsõn poolõn oll’ tüüruum, kon saisi treipink ja riioli egäsugutsidõ muiõ tüüriistuga. Om meelen, kuis vele sääl pümehil õdagil meisterdi. Esitettü kündlejala ja kausi löüdse sakõstõ tii ka kooli loosipakkõ sisse.
Sannu oll’ meil kats. Savvusann tiigi veeren, kon kävemi suvõl. Ja kon egä kevväi lihha suidsutõdi. Iks naabritõga üten. Es mõista ma tuud aigu värskist suidsulihast luku pitä. Ku parhilla tuud saanu…
Tõõnõ sann oja kõrvan oll’ vahtsõmp. Sääl käüti külmäl aol. Jõulu vai nääri aigu pandsõ esä sanna joba varra valgõga küttümä, et lõuna aigu jo sanna saasi minnä. Õdagu oll’ vaia matusaida minnä ja ku eläjä olli tallitõdu, sai aigsahe pidolauda istu.
Maja takan oll’ mõts. Tuust etembät mängumaad es mõista tahta. Midä kõikõ sääl mängitüs sai… Parhilla om mõtsa asõmõl võsa ja ossaräbästik.
Ja maja esi. Kuis mi sinnä viiekõistõ kattõ tarrõ är mahtusimi, inne tuud, ku papa majalõ tõsõ poolõ mano ehit’. Tagatarõ nukan om leso, kon oll’ hää istu ja mõttit märgota. Talvõl sai sääl pükse ja kindit kuivada, mille mi, latsõ, ollimi välän mürräten likõs tennü. Aho pääle sai visatus suust ärtulnu hamba – hiirele, kiä pidi meile parõmpa ja kimmämbä hamba asõmõlõ tuuma. Hambahaldjast es tiiä mi midägi.
Nääri- ja ildampa jõuluvanna tiidsemi mi külh. Näärivana kandsõ halli takust habõnat ja papa vanna rohilidsõjutilist hummogumäntlit. Papa esi tuud es näe, selle et tä oll’ tuudaigu kõgõ sanna man…
Kõgõ põnõvamp mängukotus oll’ üleväl tarõ pääl. Kõiki noidõ vannu ja silmä alt är pantuisi asju vaihõl. Oi, mis põnõvat kraami säält tõõnõkõrd vällä tull’! Ütskõrd löüdsemi velega sõa aigu ärkäkitü Eesti lipu. Ku ulli mi ollimi, ku lippu paranda tahtsõmi ja tuu peris är lahksõmi!
Jah, latsõpõlvokodo om üts eräline kotus, mille pääle mõtõldõn tulõ henge lämmi olõk. Mul om hää miil, et mul oll’ jo sääne latsõpõlv ja kodo. Mul om hää miil, et tuu kodo om alalõ ja ma või sinnä minnä kõgõ, ku taha. Uma latsõpõlvõkodo, ummi juuri ja mälehtüisi mano.
Noortootsi Eveli
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
