Elleri Kalle
7.05.1940−10.01.2023
Hää Kalle, vana võrokõnõ, nigu Sa hindä kotsilõ iks ütlit!
Olõt pikkä aigu olnu kimmäs ja tasalik võro keele ja kultuuri tugisammas. Perämädse pia neli aastakümmet, ku võro asja kõvõmba helüga om aetu, olõt olnu kõiki tähtsämbide tegemiisi man. Teno väega suurõlõ ja lajalõ tiidmiisi hulgalõ mõistsõt ilmaasju kaia mitmõ küle päält ja näit, kuimuudu nä paistusõ seest- ja välästpuult. Ollit suurõ jao võrokõisi seldsiline, sõbõr, a innekõkkõ oppaja. Sa es olõ oppaja suurõ klassi iin, a jõudsõt egä uma opilasõga üts-ütele kõnõlda. Niimuudu naas’ Su oppus kõgõ parõmbalõ külge ja om selge, et Su tiidmise ja kogõmusõ ei kao tast maamuna päält viil niipia.
Kõigi noidõ oppuisi hulgan om neli säänest, midä Sa uma sõna ja olõmisõga vast kõgõ inämb vällä olõt näüdänü.
Oppus mõistligust mõtsandusõst. Joba minevä aastasaa lõpun kirotit Sa raamadu, kuimuudu mõtsaga rikkas jäiä. Kuis mõtsan ja mõtsaga kuun elämine omgi joba rikkus ja kuis ulli ragomisõga om võimalik küländ kipõstõ vaesõs jäiä. Sa tiidset ja opsit, et om aigõ, kuna mõtsa ei raota. Ja om kotussit, kon kunagi ei raota, noidõ siän võrokõisi jaos tähtsä ristimõtsa vai muu luuduslidsõ pühäkotussõ.
Oppus nuuri ütenhaardmisõst. Nuuri tulõ tunda, näidega kõnõlda ja asjo arota. Tuud es oppa sa sõnaga, a esihindä iinkujoga. Ku ilmu vällä mõni noorõmb inemine, kiä mi umakultuuri vasta huvvi tundsõ, ollit Sa õigõ pia timä tutva. Seo tarkus avitas tarviliidsi tiidmiisi põlvõst põlvõ edesi anda.
Oppus hääst nal’ast. Sa tiidset väega selgele, et hää nali avitas ka kõgõst keerolidsõst üle ja tege asjo selgembäs. Aigõ ja juhtumiisi või ette tulla, nigu Sa iks ütlit, «egäsugatsit». A tuu man ei tohe är unõhta, et tsipakõsõ nall’a avitas kõgõst läbi minnä. Su nali oll’ väega korgõ kullaprooviga.
Hüväste, vana võrokõnõ!
Hüväste, Elleri Kalle!
