Täämbädse ao latsil om suuri inemiisi aigu,
huvvi ni tähelepandmist väega vaia
Ku ma arõnduskeskusõn hääolo-as’atundja kotussõ pääle tulli, oll’ Võro maakunna tervüse- nii hääolokava jo piaaigu valmis. Kõgõ tähtsämb otsus oll’ tettü: järgmädse nellä aasta joosul om tervüse ni hääolo kõgõ tähtsämb teemä latsi ja nuuri vaimnõ tervüs. Peris esimuudu valik, mõtli ma edimält. Maakunna mehe eläse tervenä pall’o veidemb ku muu Eesti mehe ja koolõsõ pall’o varõmb. Võro maakunna naisi kimbutasõ kah haigusõ, a näile antas rohkõmb aastit tervüsehätiga ellä. Kuimuudu latsi ja nuuri vaimutervüse tugõminõ naid murrit murd?
Kaemi edesi. Kõgõ suurõmba noorõlt kuulmisõ riski omma miissugu, maal elämine ja matal haridus. Tuu kotsilõ om pall’o uuritu. Suku muuta mi ei saa ja maal elämist ei taha muuta. Perrä jääs haridus: egä aastak, mis inemine midägi mano opis, and tälle eloaastit mano, olkõ naanõ vai miis.
Eestin piät koolin käümä ütessä aastakka ja tuud ei olõki nii veidü. Esiasi, kuimuudu naid aastit pruugitas ja kuimuudu taa latsilõ mõos. Ma ei arva sukugi, et opminõ piät kõik aig lihtsä olõma, a tuud ma mõtlõ külh, et koolin tohe ei kellelgi halv olla. Ku koolipäiv om ülearvo pikk, kõtt om tühi, oppaja naljust saa-i arvo, sõpru veidü, edimädse armastusõga ei mõista nakkama saia vai om murõ kodorahva peräst suur, sis ei jakku opmisõ pääle vunki.
A kodo ummõhtõgi trüüst ja avitas? Viimädse uurmisõ näütsi, et meil om pall’o noid latsi, kiä murõhtasõ vanõmbidõ juumisõ vai närvilidse olõgi peräst, tüüldä olõgi vai ülearvo suurõ tüütegemise peräst. Vanõmba omma hädän ja vanavanõmbit, kellel olnu aigu latsõlatsiga videvikku pitä ja juttu aia, olõ-i sukugi kõigil. Päälegi om nutitelefoniga pall’o lihtsämb jutulõ saia ku uma imä vai esäga, ku näil olõ-i aigu vai arvosaamist, et lats om lats õkva täämbä ja ku täl om nõvvo vaia, sis õkva täämbä.
Suur inemine kannatas viil vällä, ku mõnikõrd omgi rassõmb aig – õks om parõmbit päivi kah tulnu. Latsõl säänest elotarkust viil ei olõ. Täämbäne koolilats tiid õnnõ tuud, et tõvõ ja sõa tulõva peris umma ussaida, ja noorõl inemisel olõ-i kostki võtta tuud tiidmist, et elämä piät, nikagu uma silmä vallalõ. Ku noorõl inemisel om murõ, et mis taast kliimast no ummõtõgi saa, kuna sõda lõpõs ja kas omgi mõtõt tulõvigu pääle mõtõlda… Ilmangi ei olõ noorõ hinnäst nii pall’o lahknu ja uma surma pääle mõtõlnu ku täämbä.
Seo ikulaulu lõpõtami õkva är. Väega pall’o asju om Võromaal väega häste. Om jah. Silmäkese piät õnnõ vallalõ tegemä ja hindäle tunnistama, et olõ-i võrokõnõ nii armõdu midägi.
Edimält, mi olõmi arvo saanu, et latsi ja nuuri vaimutervüs om väega tähtsä õkva täämbädsel pääväl. Ku häste lätt, sis om meil küländ noid inemiisi, kellele pikkä ni tervet ello suuvi. Tõsõs, hääolo ni tervüse arõngukava and selge pildi, et nuuri vaimutervüs om mi kõigi ütine asi. Tuu tähendäs, latsõvanõmbidõ ja oppajidõ koolitaminõ lätt edesi, huvitsõõrõ nätäs ku väega tarvilist asja ja kõiki suuri inemiisi härgütedäs mõtlõma, kuimuudu ummi ja tõisi latsi ummi tegemiisi mano kutsu. Olõ-i aigu as’atundjit otsi ja uuta. Ku kogokund mõist latsi tervüse pääle kõrdapite silmä hiitä, sis või olla, et ei olõki as’atundjit nii pall’o vaia. Taivalõ teno, Võromaal om sändsit kogokundõ, kiä saava arvo, et latsil om suuri inemiisi aigu, huvvi ni tähelepandmist väega vaia. Seo om kolmas maru hää asi, mille pääle luuta.
Neläs ullihää asi om tuu, et Võromaal om õks halvu aigõ olnu. Neo läävä üle, a mälehtüs ja läbielämine, kuimuudu halvast parõmba poolõ käändä, om olõman ja alalõ uman keelen, perimüsen, muusõumõn, inemiisi elolugudõn ja muial. Olõssi vaia vällä märki, mis noist vannust tiidmiisist täämbädse päävä nuuri võissi avita.
Nuur olla ei olõki nii lihtsä. Kundi vast ei olõ nii kangõ ku vanainemisel, a ku hing om haigõ, sis olõ-i elo pall’o väärt. Ku sa õks viil tuuga nõun ei olõ, sis märgoda, kas tahassi vahtsõst nuur olla – 15, 20, 25? Mul es jakkunu joht julgust.
Uguri Kadri,
Võromaa Arõnduskeskusõ
hääolo-as’atundja
