Niilusõst tull’ vällä säidse lihavat ja säidse lahjat lehmä. Lihava lehmä seie lahja lehmä är. Tegemist om kül unõga, aga unõ ärsellätämine pästse pall’u tuhandiid inemiisi.

Niilus om suur ja väkev, Pärlijõõga ei anna võrrõlda. Tuugipoolõst oll’ ministeeriumin kiäki unõn nännü, et Pärlijõõst om vällä tullu üts lihav lehm ja viis-kuus lahjat lehmä ja tuu lihav jõhik süü lahja är, nii et ei peeretägi.

Kuna taiplik lugõja om niikuinii aru saanu, et jutt käü Rõugõ vallast, sis ma ütle alustusõs vällä ka uma saisukotussõ: kui mõni pank and kattõlda lainu, sis om tuu ainult tollõ panga murõ ja mitte kõgõ Läti piiriviirse maa ja säältsiide inemiste uma.

Ja ministeerium võinu hullõ unõnägudõ nägemise asõmõl võtta ette inemiisi elupaiga vahetusõ andmõ, lüüä numbri kokku ja arvõstada vällä, pall’u «lahja lehmä» inemiste rändämise läbi kaotanu omma. Noidõ iist ei olõ «lahjadõlõ» antu mitte ainumast jahipinnigi, nigu keskaol kombõs oll’.

Demokraatia om hoolõga uuristanu hindä jalgualust ja kõik taa värk om kahtlasõlt kõikuma löönü. Ja ainukõsõst välläpääsust, sunnismaisusõst, meil kõnõlda ei tohe. Arvada võit, et mõtõldas vällä (ilmselt om joba mõtõldu) mõni viil hullõmb liitmine. Aga mõtlõ midä tahat, tuud supõrlehmä ei tulõ ei Tamulast ega esiki Ülemiste järvest.

Kunagi Vinne aigu oll’ Tartu ülikuuli trehvänü üts Tsiberi perisrahva poig, kedä kutsuti oravakütis. Aig oll’ sääne, et oravakütil arvati väega vaia minevät ülikooliharidust. Eriti kavvõdalõ tä opmisega es jõvva, a poolõ aastaga sutsõ siski ladina keele abiga är formuliiri hindä olukõrra opingutii pääl. Tä ütel’ hindä kotsilõ, et timä om in anus profundus. Rahvakeeli tähendäs tuu: sügäväl persen.

Kokkuvõtõ mi olukõrrast om säänesama.

Selge om ka tuu, et palgaraha lainamine panku käest kõva protsendiga kukutas kah varõmb vai ildamb süsteemi kokku, nii et kui jummal ilma ei paranda ja valitsus poliitikat ei muuda, liigus mii poolõ virgastõ tuu tärmin, kon vallajuhi piat palgapääväl röögätämä: «Rahvas, käü lakjaaaa!»

Pulga Jaan