Muusika om minno saatnu läbi elo vai esiki joba inne sündümist. Arvata om, et mi laulsõmi imäga kuun joba sis, ku ma viil timä kõtun olli. Imä jutu perrä lauli ma joba katõaastadsõlt «Õhtupäike metsa taha vajub…» (H. Kõrvits/M. Kesamaa), mis om jo peris rassõ laul, olõ ma ildampa arvo saanu.
Kuna imä oll’ sõa-aignõ lats ja trehväs’ ka pere-elo aigu rassõ maatüü keskele, sis olli mõnõ timä laultu laulu ka peris tõsidsõ vai kurva. Nigu «Küll on see sõda nii pime ja kole» vai «Kaks väikest laululindu», kon kuri kaarna tulõ tsirgukõisi kimbutama.
Nii imä- ku esäpuulnõ suguvõsa omma väega musikaalsõ. Esä om kõgõ kõnõlnu, kuis näide koton laulti sitatalossil kah ja iistvõtja oll’ iks vanaimä Anna. Timä oll’ sündünü joba aastal 1886 ja pidi tsaari-aolidsõn koolin laulma vinnekiilset riigihümni, mille sõna kostsõ mullõ ku poosetsa rahrani. Vanaimäl oll’ pall’o kerikulaulõ kah pään ja terve kaustik oll’ laulusõnnu täüs kirotõt.
Esä kirot’ kah pall’o laulõ märkmikusuurusõlõ laulikulõ. Ildampa kiroti ma ja naksi esi kah laulikit tegemä. Ilosa lilli-, luudus- ja lauljidõ pildi kliipse mano. Lauljidõ pilte sai aokiräst Nõukogude Naine ja mõnõst aolehest ja olli vist määndsegi aokirä viil, kost sai.
Elo läts’ parõmbas ja laulu rõõmsambas. Mu leevänumbris sai «Mu koduke on tilluke», midä sai laultus joba ütsindä kah suurõ rahva iin üleriigilidsel luuduskaitsõseldsi kokkutulõkil Krabil. Kandlõ pääl lei duurõ üten mu väikuveli Erki. Katõkõisi kandlõga astsõva pall’o üles esä ja veli, nii et esä mängse ütelt puult viisi ja bassõ ja veli tõsõlt puult lei duurõ – nigu mi ütlimi.
Sis tull’ Krabi kuuli vahtsõnõ nuur muusikaoppaja Eiche, kelle käe all sai pall’o laultus ja pilli mängitüs. Edimäne mi kuuntüü oll’ peris tä tulõgi algusõn, ku Krabi kuul sai preemiäs luudusmaja, mille vallategemisel oppaja mängse puultuunõga (kromaatilist) kannõlt ja ma esäle kingitüt karmoskat, mille mängmise esä mullõ esi selges oll’ opanu. Bassipoolõ valsitakti oppus näkk’ vällä nii, et esä lei takti: m-ta-taa, m-ta-taa. Nii taa selges saigi ja mi mängsemi laulu «Mets mühiseb».
Oppaja Eichega sai mi latsikuur koolinuuri laulupitto. Ollimi kõik väega uhkõ ja õnnõliku. Häste om meelen laulminõ Kaljuste Heino käe all ja tuu, ku ollimi üüd Tal’na liina suurõn koolin. Viil uhkõmp tunnõ oll’ saia Varstu keskkooli lõpun muusikaoppaja Aeroga (inneskidse ETV ilmapoisi, uudissidõ ankru Noolõ Oti vanaimä) üldlaulupidolõ. Kõik latsõ jo sinnä es mahu ja sai laulda joba suuri inemiisi laulõ. Aasta oll’ 1980.
Tal’na kaubandustehnikumin oll’ kah ansambli, kost sai ossa võetus, ku sääl koolin käve. Oppaja käve konservatooriumist.
Perega naksimi peris ansamblit tegemä. Esä mängse kannõld, imä jauramit, säändse nal’alidsõ vidinä olli külen nigu liiva täüs heeringäkarp ja dihlofossiputõl, lehmäkrapp ja kelläkeisi kah. Veli mängse kitarri ja ma akordioni. Muusikakuuli es saa kavvõlt kävvü, a oppaja Eiche (Vakk) oll’ mullõ hääs iinkujos ja sai ka timä tunnin «salakullõja» olla, ku tä mõnõlõ latsõlõ akordionitunni and’. Nuu olli massulidsõ tunni, esä mõtsavahipalk es lupa tunni võtta ja mul tull’ esiki vällä kah. Kõik laulsõmi, ka mitmõ helüga. Sai pall’o uman suurõn suguseltsin ja tutvidõ kutsmisõ pääle käütüs pidodõl mängmän, rahvamajan ja mõtsatüütäjide üritüisil.
Peris võistlõmangi sai käütüs! Mõtsa-, puu- ja paprõtüüstüse ammõdiühing kõrrald’ as’aarmastajidõ ülekaehuisi. Võrolt saimi edesi ja Paidest tullimi kodo korgõ kotusõga. Krabi kooli kapelliga, kon sai kah mängitüs, saimi niisama korgõ kotusõ Tal’nan.
Võro liina sai tüüle ja lakja läts jutt, et musikaalnõ tütrik. Nii tullivagi Tervüse koori juhatusõ mehe minno laulma kutsma. Üts oll’ Leevaku ehitäjä (esä kutsõ nii Ojasoo Andrest) ja tõõnõ aolehe Töörahva Elu tervüse leheküle toimõndaja Variku Gerhard. Tuud es olõ esä mullõ ütelnü, et timä sõaveli kah. Aasta oll’ 1984. Alosti kül är, a koorilauljat must viil es saa. Kuun laulva revolutsiooniga 1988 lätsi ma segäkuuri Tervüs ja sääl olõ täämbädseni. Laula ja toimõnda ja ei saa mitte vaiki olla.
Muusika om mu ümbre egä päiv ja and mullõ jõudu ni rõõmu, selle et laul tege rinna rõõmsas, lahkõs, lõbusas, nigu üten laulungi om üteldü, tuu pall’o häid sõpru mano ni and tervüst.
Soka Ülle
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
