Seo kuu peeti sõbrapäivä ja tuuga köüdüssen tull’ mullõ miilde üts ildaaigu loetu jutt, miä väega henge jäi. Lugu kõnõlõs, kuis kohvikulõ tull’ egä päiv üts vanapaar. Nä telsevä kats kohvi ja üte koogikõsõ ja palssi anda sinnä mano kats kahvlit ja üte väidse. Kohvikupidäjä kai egä hummok, kuis nä tõnõtõõsõlõ sügäväle silmä kaesõ ja tõnõkõrd ka üle lavva uma kahvli otsast tõõsõlõ koogitükükeist jagava. Kohvikupidäjä imest’, kuis om võimalik, et kats säändsen iän inemist sutva viil tõõnõtõist nii kõvva armasta ja nii sügäväle silmä kaia.
Nii käve tuu sääl kohvikun mitu aastat. A ütel pääväl vanapaar inämb es tulõ. Kohvikupidäjä es mõista koskilt uuri kah, a mõni aig ildamb nägi tä vanaprovvat pangan ja läts’ timä mano, et küssü, miä om juhtunu. Vanaprovva ütel’, et nii kurb, ku tuu ka ei olõ, a tä miis läts’ tõistõ ilma ja jätse timä siiä ilma ütsindä kõndma. Tuuperäst ei näe tä põhjust minnä hummogu hinnäst piigli mano säädmä ja ei julgu ütsindä ka inämb kohvikulõ minnä.
Tuupääle ütel’ kohvikupidäjä, et tulku provva iks tuulsamal kelläaol. Tä lubasi esi vanaprovva jaos olõman olla ja timäga sammamuudu koogitükükeist jagada.
Vanadaam oll’ edimält vasta, a mõnõ päävä peräst läts’ iks kohvikulõ ja no istussõ nä egä hummogu üten kohvikupidäjäga säälsaman lavva takan, kõnõlõsõ ilmaasjust ja omma mõlõmba õnnõliku. Kohvikupidäjä tuuperäst, et löüdse sõbra, kellega kõnõlda muist asjust ku noist, minka egä päiv kohvikut pidäden kokko tulõ puttu. Vanadaam jäl tuuperäst, et löüdse sõbra, kellega egäpäävätsit mõttit ja murrit jaka. Tä om tenolik, et ilman om inemine, kiä tedä kullõs.
Ku seo jutu pääle märki, saat arvo, ku tenolik võit olla sis, ku saat kellegagi jaka tuud, miä mõnikõrd henge pääle om jäänü. Annas luuja, et mi kõigi seen olõs nii pall’o süämelämmüst, et kõnõlda inemiisiga, kiä elotii pääl vasta trehväse. Ja kõnõlda ka noidõga, kedä pikkä aigu tunnõmi, a ei olõ jupp aigu nännü. Või jo kasvai kõlista ja küssü, kuis lätt, kas kõik om häste ja kuis mi tõnõtõsõlõ abis saanu olla. Mullõ tunnus, et ku säänestmuudu läbikäümist olnu inämb, tennü tuu inemiisi henge lämmämbäs ja avitanu edesi.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
