Ku tutvaga trehvämä juhtut ja küüsüt, kuis lätt, üldäs enämbüisi, et maru kipõ om kõik aig, üts tüü aja tõist takan. Tuu jutu manh oldas külh ennembi rõõmsa näoga, selle et henne sisen tiid jo egaüts, et nii-üldä täüskohaga pensionääril om pall’u hullõmb sis, ku medä tetä ei olõ.
Tinavaastatsõ jaanuari kohta omma mitma, ka noorõ inemise ülnü, et taa ollu nigu kolm kuud pikk. Joulukuu illus pääväkene hennest enämb es näüdä, päävä olli lühkü ja vehmapilvi peräst pümme. Mõnõlpuul es ole lummõ enämb ollaki. Egä (ijä) oll’ niipall’u mudaga segi, et soomõkaga liuõlda es saa, a tuu jaos jagusi, et kiä hennest unõt’ ja mõnõ rutulitsembä sammu tekk’, võisõ külle õigõ halustõ maha panda.
Maainemisel om sääne aastaaig kah nigu tihkõ värk. Eläjeid laudan enämbüisi ei olõ, nuide asõmal külh tsirkõ söögimaja, a pall’u taagi tegemist and. Kiä tege ristsõnnu, kiä koda. A ku sõbra ja sugulasõ jo hirmuga kaesõ, ega sa küllä tullõn jäl määnestki sukapaari vai salli kotist vällä vinnama ei naka, saat arru, et iiba hää ei olõ kah hää.
Raamadu omma ja telekas kah. Inemine, kiä elun pall’u lugõnu, tõnõkõrd ka vasta tahtmist, nakas raamaduid vääga valima. Ja telekan om hää, kui säitsme reklaami vahelt katõ tunniga üte filmi ärä kaet, enämb nigu ei viisi. Irvhamba ütläse, et süümine omgi ainukõnõ tüü, mea toit, aga tuu tüüga om maru laabsa liialõ minnä. Keväjelt võit löüdä, et mõni õhemb rõivatükk om talvõl kapin saistõn numbri jao kokku lännü!
Ku lats olli, tulõt’ vanaimä mitu kõrd miilde üte talu karjatütrikku, kiä külh enämb lats es olõ, a veidü nigu latsõ aruga. Tuu võttunu karja manu ega päivi kardulikorvi täüe süüki üten, et aoviites. Nii et toolõ liimile ei tohe minnä. Peat hennest vällä vedämä ja liigutama ega ilmaga. Sugulasõl, kel ka pea viiskümmend aastat ette lüü, omma suusa alasi autun. Egas juhus, vast saa tõnõkõrd muide tegemiisi vahelt tunnis-paaris sinna sõita, konh lummõ om. Ja nigu ta esi ütel’, naid on lihtsamb autust haarda ku keldride järgi juuskõ. No om virk inemine!
Nii longit esi kah ringi ja märgutat, et vaher peas jo juuskma ja kauõn tuu kõo tikkaminegi.
Siimnekast sai tükk aigu tagasi läbi sordit, et mea olõman, mea otsan vai vanas lännu, medä vaija manu osta. Ja om hää miil, et siimneid om no pea egan poodin ja tuu aig oll’ peris ammu, ku koolilats kotust nimekirjaga Võrru siimnepuuti saadõti, konh tõnõkõrd tunn aigu vällän hannan saista tull’, enne kui ussõst sissegi mahtu.
Küündlekuu nakas pea läbi saama, kauõn tuu lämmi pääväkene enämb om. Vast om joba mõtõt medägi kilemajja maha külvä. Lillipendreide jäi sügüselt pall’u vannu varsi, selle et lumi tull’ viimätseide häitsmeide pääle. Mügra omma ilusa platsi üles kündünü, sääl vaija rehaga meheste kraapi.
Ku vällän jäl nii pall’u tegemist, et süümine ega teleka vahtmine miildegi ei tulõ ja enne pümmed tarrõ minnä ei talda, sis tulõ meelen petä, et kõgõ rassõmb tüü om siski mitte medägi tegemine.
Nõlvaku Kaie
