Latsõn pidi ma iks egäl puul kõgõ edimäne olõma. Ku kohegi lätsimi, sis ma pidi iin kõndma, es saa jäiä kellegi sälä taadõ.

Olli ütsäaastanõ, ku edimäst kõrda kerkohe tahtsõ minnä. Vahtsõliina kerkoh oll’ pühäpäävä leerilatsi päiv. Kõik mi külä rahvas plaansõ minnä leerilatsi kaema. Tuul aol veeti rahvast kolhoosi veoautidõga. Mi naabrimiis oll’ Missoh autojuht.

Külärahvas uutsõ kõik tii veeren ja naabrimiis tull’gi autoga. Kast oll’ kül joba rahvast täüs, a tä pidäsi kõrras kinni ja ma, nigu õks, karassi edimädsen autokasti üles. Nii ku ma kasti sai, naas’ auto sõitma. Muu külärahvas jäi kõik maaha.

Autokastin olli kõik võõra inemise. Auto sõitsõ Vahtsõliina üte suurõ maja ette. Kõik tulli kastist maaha, ma kah. Kõik lätsi suurdõ majja sisse, ma kah. Istuti pingi pääle, ma kah.

Sis tull’ üts miis, jagasi kõigilõ määndsegi lehe kätte, mullõ kah. Mõtli, et mis kerik seo sääne om: kerkoopõtajat ei olõ koskil, leerilatsi ei olõ koskil. Tull’ jäl üts miis, saistas’ rahva ette ja naas’ kässiga vehkmä. Ja kõik naksiva laulma: «Puhu sa pasunat, karjus, nüüd!»

Sis ma sai arvu, et midägi om väega võlssi, ja naksi ikma. Naabrimiis oll’ hoobis lauljit Missost laulupruuvi toonu, mitte rahvast kerikuhe veenü. A lauljidõ seen oll’ kolhoosi farmijuhataja tütär kah, kedä ma tundsõ. Tuu nägi minno ja tull’ mu mano. Ma seleti uma luukõsõ är. Laulja võtsõva mu uma hoolõ ala ja seletivä, et kerk om mitu kilomeetrit kavvõl. Nä es lasõ minno hindä mant kohegi.

Ku pruuv är lõppi, pandsõ farmijuhataja tütär mu üte uma klassivele ratta pääle. Tuu sõitsõ mu kotost müüdä ja tõi mu rattatoro pääl är kodo Pältrihe. Samal aol, ku mi jõudsõmi rattaga kodo, jõudsõ kodo ka kerkorahvas. Tull’ vällä, et pääle edimäst autot tull’ iks õigõ auto kah ja vei inemise kerkohe.

Tuust saadik ma inämb kunagi kongi edimäne olla es taha. Sai opitunni, et ei massa kohegi tormada.

Vankri Silvi

Reimanni Hildegardi tsehkendüs