Käve kolmandan klassin. Mi külän viil elektrit es olõ ja koolitüüd teimi petrolilambi, vai nigu kutsuti, tattnõna valgõl. Lavva pääle pidivä mahtuma lamp, tindipott, sulõpää, vihu ja raamadu. Sulõpää otsan olle sääne lihtsä sulg, midä pidit kõgõ tindi sisse tsuskama, et är ei kuiossi. Tindipotilõ tull’ pääle pruukmist kork pääle käändä. Muido võisõ trehvädä, et ait poti lavva pääle ümbre vai kuiosi tint är, ku tuud veidü alalõ olle.

Osa asju, mis olli lihtsämbä, nigu eesti kiil, saiõ koolin pääle tunnõ är tettü. Mat’a oll’ rassõmb, tuu jäie koton tetä.

Õdagu naksi kodotüüd tegemä ja tinti es olõki. Kork oll’ unõhtunu pääle panda ja tint oll’ lämmä lambi man är auranu. Mõtli, mis tetä. Ollimi klassin kuvvõkõistõ ja oppaja küsse meid egä päiv. Mat’at tegemädä kah es saa jättä.

Sis tullõ mul miilde, et olli raamatust lugõnu, kuis piimäga saa kah kirota. Nii teiegi. Kuumuti kirä kuuma ahosuu iin üle ja saivaki pruuni numbrõ.

Järgmädsel pääväl koolin oppaja kaigi kodotöid. Kaiõ mu mat’a vihku ja küsse, minka ma tennü olõ. Seleti är, et tinti es olõ, kiroti piimäga ja kuumuti.

Tuupääle naas’ terve klass naarma ja minno Piimävasikas kutsma. Olli kül pahanu, a es tii tuust vällägi. Mõtli, et esi umma rumala ja ei loe raamatit.

Nätäl aigu narriti. A et ma midägi vasta es ütle, naas’ narrjil ikäv ja jätivä mu rahulõ. Ku olõs vasta ütelnü, sis vast olõssi täämbädseni Piimävasik.

Urmi Aili