Aastiid tagasi ütel tandsupidul hõigas’ hää sõbõr minnu hindäle appi. Täl oll’ sääl üts verinuur tütrik, kiä tahtsõ tandsi, aga täl hindäl olli muu asja iin. Mullõ and’ ülesandõs tüdrikut tandsuta ja toolõ «midägi hääd» üteldä. Komplimenti vai nii. Tüdriku nime ütel’ kah, muud midägi.
Nime ma unõti edimädse minuti joosul är ja olligi hädän: kuis ma toolõ ilma nimeldä latskõsõlõ tuud hääd ütle ja mia tuu hää timä jaos om. Lõpus mõtli vällä (umast arust) õigõ lausõ: «Tütrik, sul om Nofretete kaal.» Tütrik, arvada 15–16aastanõ, võpat’ kõrras ja mi tandsemi edesi. Kibõna ao peräst küsse mu käest: «Kas tä sinnu väega armastas?» Mul oll’ Nofretete joba meelest lännü ja ma küsse: kiä? Saanu teedä, et tütrik mõtõl’ õks viil Nofretetet, tükke mul edimält naar pääle. A ma sai pidämä ja ütli: «Ei, tä om ammu koolu. Tä oll’ üts vanaaoline kuninganna.»
Tuu oll’ tütrigulõ liig. Es usu. Ma ollõv nigu kõik mehe, muudkui võlssev. Löüse kinnitüst vana tõtõ: naisi man ei olõ mõtõt õigust kõnõlda.
Ma sai sis aru, et mu lootus üte-katõ tandsuga päsedä om tühipall’as unistus. Kongi kolmanda vai nelländä tandsu aigu nakas’ tä minnu siski tsipa uskma. Tuu juhtu pääle tuud, kui ma tälle sellädi, et Nofretetel oll’ tõsõn tarõn üts vanamutt, kiä timä iist vingsõ ja oias’. Tüdrik pand’ naarma ja ütel’, et timä om küll noidõ häälitsüisiga esi toimõ tullu. Nofretete surma usksõ tä nüüd joba hää meelega. Küsse, määne tuu kaal sis oll’. Ma es mõista muud üldä, et oll’ piisavalt pikk. Tuu pääle vinüt’ tä umma kaala kah pikembäs ja küsse, et kas nii pikk vai. Ma vastsi, et õigõ tsipa viil pikemb. Lubasi kotun harjutada.
Kuninganna-juttu ma inämb üles es võta. Timä küsümise pääle sellädi, et ma võlsse, kuna tahtsõ hinnäst timä silmin korõmbalõ nõsta. Tä vastas’, et ollõv tuust kõrraga aru saanu. Ja ülepää, ma ei mõistõv võlssi. Aga tuu tälle mu man õkvalt miildüs.
Kui ma nüüd kuuluta, et tuu oll’ mii perämine nägemine, sis ma võlsi. Ma nimelt trehvü ütele pidulõ taustalauljas. Üts Hiiumaa tütrik oll’ mul ka üten. Äkki näi, et kiäki vinütäs kaala pikäs ja kaes üle tõistõ pääde mu poolõ. Ma muiduki teredi, aga pikkä juttu es alusta.
Vaheaol näi, et Nofretete vaidlõs Hiiumaa tütriguga väega ägedält. Kui ma perän pitu hiidlanna käest vaielusõ sisu kotsilõ küsse, visas’ tuu käega ja ütel’, et nimä olli vaielnu jagamistehte üle. Timä muudkui raput’ kõik aig pääd.
Ma mäledä, tütrikõl tükke joba kooli aigu jagamine raskuisi valmistama. Täpsembält hiidlanõ es kõnõlõ, ma es küsü kah. Pellässi, et jää ullis ja naarualutsõs nigu vesikaarõ tuulõ vai linnuluust paadi man.
Pulga Jaan
