Seo lehenumbri kokkosäädmine vei mõttõ võrokõisi hindästpidämise pääle. Kas ja ku pall’o mi täämbä tunnõmi ja tahami hoita esihindä väärtüisi: kiilt, kultuuri ja ummamuudu olõkit?
Muialpuul teedäs võrokõisi innekõkkõ tuu perrä, et nä kõnõlõsõ võro kiilt. Uma kiil om ka tansaman paiga pääl mi hindätiidmise alos, tuu om vällä tulnu erinevist küsütlüisist ja uurmiisist.
Tollõn, kas ja kuis pidänü võro kiilt hoitma, om varrampa pikkä aigu kaheldu. Üts sääne näüde om ka taasama leheküle pääl Jüvä Sulõvi luun. Mu meelest omma ao täämbädses siski niipall’o muutunu, et inämb võro kiilt väega kõrvalõ tougada ja vällä kitsku ei taheta. Õigõmbalõ üteldä, võro kiil ei olõ hinnäst lasknu vällä kitsku. Tä om nigu Varstu kesktii veeren kasuva tsirelipuhma vahtsõn Pulga Jaani laulun, midä om sõkutu, vällä kaivõtu, muialõ nõstõtu ja maaha lõigatu, a tulõva iks tagasi ja häitsese. Nii om luudusõ puult säetü ja tuuga ei olõ mõtõt võidõlda, tuust tulõ hoobis mõnnu tunda.
Esihindä väärtüisi avvu seen hoitminõ avitas võrokõisil elost mõnnu tunda.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
