Vanastõ es olõ eesti talopoja riil ja vankril küleh ravvaraasagi. Kõik oll’ puust, kõik tuudi mõtsast. Vankri tele tetti pihlapuust, tuu oll’ kõva ja nilbõ puu.
Tuugiperäst pidi puust telgi puust rummõ seeh määrmä. Vanastõ olõ-s vankrimääri ega tavotti, oll’ õnnõ rasva. A tuud es jakku perrele ruvva sissegi pandmisõs, ammuki viil vankritelgi määrmises.
Vabahussõa aigu oll’ moonavidäjil ehk ovoosnikõl hädä, selle et puutele naksi laulu lüümä. A rinde lähküh es või säänest asja olla. Voorividäjä otsõ sis tiikraavist kunnõ ja lasi rummu sisse. Sai parõmb külh.
Midä vanõmbas vangõr kullu, toda kõvõmbahe tuu laulma nakas’. Ku hopõn vidi vankrit mäkke, sis vankritele puurummõ seeh lauli õks nii: «Kes tiid, kuis lätt, kes tiid, kuis lätt, kes tiid, kuis lätt!»
A ku oll’ sõit mäest alla, sis läts’ laul joba rõõmsampa: «Lätt kuis lätt, lätt kuis lätt, lätt kuis lätt!»
Pressi Einar
