Vanastõ, ku buss käve paar kõrda nädälin, oll’ suur rõõm, ku imä minno kohegi üten võtsõ. A tollõ suurõ rõõmuga oll’ egä kõrd esimuudu lugu kah.

Mõnikõrd ütel’ imä jo eelmine päiv, et hummoku om sõit. Sis olli nii herevil, et õdagu es tulõ und. Hummogu olli nii väsünü, et es jõvva üles tulla, ja imä läts’ ilma minolda. Täl es olõ aigu uuta, kooni ma üles ja rõivilõ saa. Ja rõõm ollegi kaonu.

Tõnõkõrd, kui pidimi jäl kohegi minemä ja ma eski õigõl aol üles saiõ, es tulõ bussi.

Üts kõrd om mul selgehe miilde jäänü. Pidimi sõitma Räpinähe. Imäl elli üts sõbranna sääl – timä sünnüpääväle.

Panni hummogu sälgä imä ummõldu vahtsõ verevä-valgõ kiräga sitsikleidi, mille üle mul oll’ väega hää miil.

Pikk maa oll’ jalaga kõndi. Kostkilt Tsolgo takast läbi mõtsu pidimi jõudma seene ala. Tuu oll’ sääne korgõ puust seenekujolinõ bussipiätüs, kon oll’ hää vihmavar’on saista ja bussi uuta. Ollimi pikä maa maaha vantsnu ja ma vähä väsünü kah joba. Tull’ viil üle uja purdõ minnä ja säält es jää inämb piätüste pall’o maad.

A purrõ oll’ viist nilbõ. Nigu ma sinnä pääle astsõ, nii kõtulõ maaha sattõ. Mu vahtsõnõ kleit sai likõs ja muatsõs. Imä ütel’, et säändside rõividõga ma joht üten ei saa tulla.

Sääl uja lähkül ellivä meil sugulasõ ja minno viidi tädi Juuli poolõ, kes mino ja mu vahtsõ kleidi puhtas mõsksõ. Pidi timä suurõ halati sehen istma, kooni kleit kuivi.

Kooni imä tagasitulõkini oll’ mul pall’o aigu märgota.

Mõtli vällä, et väega ei tohe egä as’a pääle rõõmu tunda, selle et poolõ as’a ei lää täüde.

Urmi Aili