Üteldäs, et ku mägi ei lää Muhameedi mano, lätt Muhameet mäe mano. A saa olla ka tõistpite.
Minevä nätäl tull’ uudis, et Koidula piiripunkt plaanitas kinni panda. Mul om Koidulaga köüdüssen uma lugu kõnõlda.
Koolipoiskõsõn saadeti minno talvõl suusatama. Loosi koolimaja vastan Kunnimäel olli nuu raa, kost mäest üles-alla pidi sõitma. Mullõ suusataminõ es istu ja mõtli sakõstõ, et taa mägi võinu tast är kaoda, et ma es pidänü vaivlõma.
Aasta lätsi müüdä. Ütel aol naati Koidula piiripunkti «laendama» ja «arõndama». Sinnä ehitedi suurõ ja uhkõ tii ja raudtiiplats. Kõgõ tuu jaos oll’ matõrjaali vaia ja ruusanõ Kunnimägi veeti kõik Koidula ehitämises är. Mu koolipoisiaignõ unistus, et taad mäke es olnu, oll’ täüde lännü!
No puhkas mägi teie seen, om lännü Muhameedi mano. Ja ku piiripunkt kinni pandas, kül sis ütskõrd kasus ka hain läbi asfaldi.
«Laendajil» ja «arõndajil» om tuust muidoki ütskõik. Nimä otsva joba järgmäst paika, kon luudus segi pöördä ja rahha ütest karmanist tõistõ veerütä. Tulku perän näid vai viiuputus.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
