Võrokõsõs olõmist vai hindä tundmist võrokõsõn om perämädsel aol tiinmädä pall’o vällä naarõt. Võrokõisi om esiki nimmat vastalidsis Eesti riigile ja tuu om kimmäle hõel manopandminõ, nigu pall’o avaligu arvamisõ parhillatsõl aol tüküsse olõma. Tuuperäst tulõgi võrokõisil hindäl parõmbalõ är seletä, mis mi jaos tähendäs võrokõnõ olõminõ ja mille mi arvami, et võro kultuuri ja kiilt tulõ hoita ka nail rassõhil päivil, ku Eestimaa piät hinnäst vaindlasõ vasta valmis säädmä.
Ma esi või hinnäst väega lihtsäle pitä eestläses. Mi elämi piiririigin, kon om ka inne säändsit aigõ olnu, et olõmi nukk Euruupan, kon sõta peetäs. Eestläses olõminõ om avitanu meil vabas saia, umma riiki luvva ja hoita, vasta saista oholõ, mis om pall’odõ soomõugri rahvakiltõ esiolõmisõ võimatus tennü. Tõsõlt puult ei tohe mi unõhta, et arvaminõ, nigu saanu üts inemine olla ütekõrraga õnnõ üte hindätiidmisega, om peri Nõvvokogo aost, ku näütüses kest Vinnemaad elänü mari vai udmurdi olli passi perrä vinläse. Hindä tundminõ kõrraga eestläse ja võrokõsõna näütäs, et mi olõ tuust väikeisi rahvit alambas pidäväst aost jako saanu. Nii omgi, et esiki ku ma olõ jo pia veeränd aastasata välänpuul Võromaad elänü, om mul mu kiil ja kodokant. Ku mullõ andas võimalus, näütüses rahva kokkolugõmisõl, piä ma hinnäst üttemuudu nii võrokõsõs ku ka eestläses.
Olla eestläne tähendäs mu jaos hindätiidmist riigi perrä. Nii ütle ma hindä kotsilõ sagõhõhe vällämaal, kon om joba tuu väega hää, ku inemise tiidvä, kon Eesti om. Ku ma nakka mõnõ vällämaalasõga pikembäle kõnõlõma ja juttu tulõ keelest, sis ma kõnõla ka tuust, et ma olõ võrokõnõ ja mul om päält eesti kiilt üts kiil viil. Tuuperäst ma saagi üldä, et eestläses olõminõ tähendäs mu jaos ka tuud, et pääle aoluulidsõlt tan kujonu ütte ammõdikiilt om egä eestläne uhkõ ka tuu üle, et meil om tah viil tõisi kiili ja rahvit kah. Ma olõ kah olnu uhkõ tuu üle, et Eesti om pall’o saanu avita mi hõimurahvit hummogupuul Peipsit. Parhilla om tuu as’aajaminõ väega keerolinõ, a sääne süämeasi om meil kah rahvana pikembät aigu olnu. Tuuperäst omgi väega tähtsä, et mi esi tan vaban maailman lasõ-i väikuid kiili är häödä.
Võrokõsõ hindätiidmine tähendäs viil ütisüstunnõt uma maaga – luudusõ ja maastiguga. Mu jaos, kes ma parhilla elä Tarto liinan, tähendäs võrokõsõs olõminõ Võromaal üles kasumist, tuud huult, et Võromaa maastigu ja luudus püsüse tulõvidõ põlvini.
Võrokõsõ omma uma keele ja kultuuriga üle elänü viil pall’o keerolidsõmba ao. Vinne aigu olõ õs hää koolin võro kiilt kõnõlda. Kes kavvõmbast talost tull’, toolõ opati väega kipõlt selges, et edimäne kiil kooliruumõn piät iks eesti kiil olõma. Liina elämä lännü inemise es taha avalikun ruumin võro kiilt pruuki, selle et võro kiil oll’ nigu harimalda rahva kiil. Nii pall’o tuu riigikõrraga õks jõuti, et võro kiil saigi pall’odõ inemiisi jaos tõsõs keeles. Eski ku täämbä tundva võrokõsõ esi, et om suutumas uhkõ võrokõnõ olla, ei tii tuu ümbre häötüst, miä minevä saandi võõra võimu aigu võro keelega tetti.
Mi olõmi harinu mõtlõma, et eesti kiil ni Eesti riik om üts ja kiilt olõ õi riigilda. Tuu om tõtõstõ nii, et uma riik hoit kiilt kõgõ parõmbalõ. A tahami mi tuud tunnista vai ei, piaaigo egä keele aojuun om pikemb ku riigikõrd. Keele jaos omma pikän aoluun parõmba ja halvõmba ao ja keele püsüse, ku häid aigõ om rohkõmb. Võrokõisi suuv om parhilla, et Eesti riik olõs hää aig kõigilõ Eestimaa rahvakiltõlõ ni keelile. Ei olõ põhjuisi, mille ei piäsi võro keelel parhillatsõl hääl uma riigi aol häste minemä. Ja annas Jummal, et seo hää aig püsüssi.
Nii ei saa ka sõas valmisolõmisõ säädmine võro keele püsümise aojuunt tagasi võtta ja pikäl aojoonõl om väega tähtsä, kuis mi taal keerulidsõl aol uma keele ja kultuuri kirivüst hoita mõistami ja tahami. Võrokõsõ tundva täämbä hinnäst parõmbalõ ja uhkõmbalõ ku puul aastasata tagasi. Pall’o julgusõ hinnäst nimetä võrokõsõs, kõnõlda umma kiilt.
Võrokõsõ saava niisama arvo, et parhilla om sõas säädmise aig ni omma valmis maad ütenkuun tõisiga kaitsma. Tuud, et parhillanõ sõas-säädmine sünnüs kest võro keele ja kultuuri päämist alla, piäsi egä as’apulk, kes Võromaa kaarti kaema vaivus, arvo saama, ku õks om tahtminõ arvo saia. Sõas valmissäädmine om mi piirkunnan, Eestimaal, tan Euruupa veere pääl midägi, millest mi ei päse. Pall’o tulõgi tuu jaos ohvõrda. Aoluun omma säändse sõas-säädmise putnu näütüses mereviirt, mi väiksit saarõkõisi. Nii mõnõgi saarõ kultuur omgi nii periselt är kaonu. Ku hummõnpäiv tulnu uudis, et Põh’a-Eesti saarõ tulõ vahtsõst sõaas’andusõs anda ni inemise ja suvitaja säält är kolli, esiki ku hää raha iist, siis kõnõlnu mi kõik kah avaligult, määne kah’o tuu Eestimaalõ om, et peräst pikki aastit riigile ja rahvalõ tagasi saadu saarõ jälleki inemiisi elost kaossõ. Säänesama tundminõ om parhilla võro rahval. Mi olõ kah tuud aigu nännü, ku väega suur osa Eestimaast oll’gi sõaväe käen – näütüses tuud, mis või juhtuda luudusõga, põh’aviiga, ku rassõ om olnu perän sõaväe tsolki kraami. Parhilla tahami, et elokeskkunna sõaperi säädmine ei teesi säänest halva mi umalõ luudusõlõ ja eesti kultuurilõ. Sõas-säädmine käü seokõrd mi hindä, mitte võõra sõaväe puult. Tuuperäst piät mi väega häste tiidmä, määnest kahh’o mi hindä maalõ tetä julgumi ja mis tuu om, midä mi esiki sõas-säädmise aigu hoitma piämi.
Võro keelele om säändsen olokõrran vaia kimmäst tukõ, mitte vällänaardmist. Võro kiil ja hindä tundminõ võrokõsõna om pikemb «projekt» ku sõda. Nigu luudushoiun kõnõlami luudusõ kirivüsest – tuust, miä tege ökosüsteemi vindsõs –, nii tege ka eesti rahva sisemäne kirivüs mi maa ja rahva kimmämbäs.
Leetmaa Kadri,
võrokõsõst tiidläne
