Tolaigu, ku Kolumbus Hispaania kuningannalõ Ameerikast kingis ilusiid lilli tõi, olliva Eestimaal perioodilise nällähädä. Kiäki tark pand’ tähele, et kartul ja terävili ei ikaldu ütekõrraga. Nii saie nuu suguvõsa, kiä kartuld naksi kasvatama, ütiskonnan jämme otsa hindä kätte.
* * *
Lännü aasta suvõlõpp kulusi mul kokkuhoiu pääle. Katõ kuu söögiraha tope puhtalt karmanni ja elli haigõmaja pudru pääl. Närvi olli küll kõik aig pingul: kas repän õks jätt mullõ mõnõ ületalvõkanakõsõ ja kas kikkalaul ei olõ talust är häönü.
Kui kodu jõudsõ ja lauta kopõrdi, tull’ vällä, et kanaorsi om vaia manu panda. Mu nuur pini oll’ võtnu mu asõndamist nii tõsitsõlõ, et repän es julgu mitu kuud talu poolõgi tulla.
Mu üle 70 aasta naanõ oll’ (osalt mu telefonikõnõdõ toel) ütsindä kartuli üles võtnu ja kotte sisse sortiirnü. Kui sis vana hää tutva tahtsõ minnu tögädä, et ma lasi hinda haiglasängüst kartulivao vahelõ nõsta, oll’ mul vastus valmis: olõs lasknu küll, aga naanõ oll’ kartuli är võtnu ja vao segi ajanu. Tutva tekk’ tuu pääle jutun häste pikä (ja kandva) pausi ja ütel’ lõpus (üldsegi mitte mullõ): «Kuulõ, vai võtami mii kah uma karduli är. Pulk ollõv uma haigõpalatist är võtnu.»
Kui vana tutva vasta õiglanõ olla, sis tulõ miilde, et tolaigu oll’ võtmata kartuld põldõ pääl viil pall’u. Süküs oll’ lihtsalt sääne.
Seo kevväi, kui oll’ joba selge, et hulga kartuld jääs üle, otsusti ma vana asja üle tsipa nall’a tetä. Ütli naasõlõ: «Kulõ, tõmba õigõ seo pedäjäoss tast tiiveerest lõkkõasõmõlõ. Siin om hää maa, võinu vai mõnõ kartuli maha panda. Siimnega piasi vällä küll tulõma.» Ossa tõmmas är, tuu oll’ tõtõstõ jälle säälkotussõn, aga nägu oll’ sääne, et «är inämb midägi ütelgu». Ma es ütle kah, nall’a piat saama parasjagu.
Vipi Kaupo kirutas, et võrrõldõn Kesk-Euroopa, Ameerika, Hiina vai esiki araabia maiõga om meil hulga suurõmb võimalus elustiili muutuisiga toimõ saia, selle et mi hulgan om paras hulk inemiisi, kiä õks viil tiidvä, kuis leib, piim ja kardul periselt puuti omma saanu.
Nii et tõõlinõ võitja om vindsõ naistõrahvas, kiä tiid, kunas midä korjada ja midä korjamada jättä ei tohe. Sõkkas viil vokkigi, ku muu ei avita.
Pulga Jaan
