Mõnikõrd juhtus nii, et ku määnegi asi lätt summa, või summalännü as’a nimi viil määnestki tävvendävät mõõti mano anda. Ku Estonia laiv merepõhja vajju, sai uma osa sümboolsõst põhjaminekist ka mi Eesti riik.
No omma suurõ segähüse Ukraina rahva jaos annõtuisi kor’anu mittetulundusütisüsega, mink nimes Slava Ukraini. Tuu ei olõ huup õnnõ ütele ütisüsele, a and küländ kõva hoobi ka kõgõlõ Ukraina avitamisõlõ. Inemise, kiä omma annõtanu, ei julgu tuud inämb tetä, pelgäse pettäsaamist.
Suurõ nimega sümboliid om viil. Tulõtami miilde kasvai seostsamast sõast Ukrainan aastatagost Vinne lipulaiva Moskva põhjaminekit.
A ku kaia naid asjo pikembän aon, sis huulmada edimädsest hiitümisest nimi periselt iks vaivama ei jää. Eesti ja Roodsi vaihõl sõitva iks laiva ja riik kah püsüs. Moskva lasti külh merepõhja, a sõda käü tuust huulmada edesi (andku kõik võimaligu väe, et tuu pia läbi saanu!). Tuuperäst ei piäs pelgämä ka õigõ as’a jaos annõtamist ja inemiisi avitamist. Õnnõ ütidse abiga või luuta, et ütspäiv kõik taa vaiv är kah lõpõs.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
