Lehekuu om mu jaos üts imelidsemb, lihavamb ja salaperätsemb aig. Kõik neo kastanidõ kündle, taivavärehtide võtmõ, tsirelide õnnõ, miä kokko vaia lukõ, piibelehti käkmise, meelüslilli mälehtüse ja meelenpidämise, kullõrkukkõ nuppõ salahusõ. Seod om nii pall’o ja üü omma nii helle, et heräne vaivalda kell 4 hummogu ja rassõ om jäl magalõ jäiä tiidmisega, et seod illo – häiermävattu ja värme var’onduisi – om nii lühküt aigu. Valgusõ esierälidselt lämmi veretüs varra hummogu ja tsirkõ koori, miä kah unnõ ei jää.

Päält luudusõ meeletüle muutusõlõ om määnegi suurõmb muutus ka inemiisi seen. Kõik omma elävämbä, herksämbä. Esiki Võrol sünnüs asjo ja ka uulidsa pääl om lihtsämb inemiisiga jutto alosta. Lehekuu alostusõst olõ Tamulan tsuklõman käünü.

Mul sai võro keele kursus läbi. Jüvä Sullõv tekk’ iks hääd tüüd!

Ja 20. lehekuu oll’ nii äge uma laulu- ja tandsupidoga. Õkva Tamulast lätsi lava pääle, hiussõ viil likõ ja sis ka silmä joba likõ. Pühälikkusõst.

Raamadukogo iin oll’ katõl pääväl jäl rohevaihtus: sai aiakasvõ tõisi vasta vaihta. Sai lukõ armsit sõnomiid, midä üts kinä inemine oll’ ummi kasvõ mano jätnü: «Tere, olõ paprika Trapez, vii minno umma kodo!» Vai: «Olõ lilla puulkorgõ floks, otsi vahtsõt peremiist.» Nii nunnu!

Raamadukogo tüütäjilgi oll’ vaeldusõs hoobis välän tüüd tetä ja inemiisiga aiandusõst kõnõlda. Ma sai kah tutvas liinavolikogo liikmõga ja tõisigi kinäsid inemiisi trehväs’ ütesugumast rohenäppe ilmakaehtust jagama.

Et ma tahtsõ uma liivadsõ ja elolda kõrbõ muudu maalapi aia takan lokõndajas aias muuta, pästse ma noid kasvõ kah, miä olõs muido vast niisama kurva meelega konotama jäänü. Oll’ hulga tomatiid ja jakku ka lillikeisi, nii vanno talo püsülille ku kükkämise kraami.

Rohevaihtus om joba katsandat aastakka. Ja kimmäle om seo üts sündsämpi raamadukogo üritüisi, tuud kõnõli ka tüütäjä esi.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.