Mürgü Marje pistüjalapull kõnõlõs keelest ja võlssi arvosaamisõst

Minevä riidi oll’ Krabi kõrtsin vahtsõ võrokeelidse pistüjalapulli (stand-up) «#paganamaamann» edimäne mängmine. Pikäaolinõ Krabi külätiatri vidäjä ja näütemängukirotaja Mürgü Marje om kirja pandnu ja kand ette juhtumiisi umast elost ja tuust, kuis põh’aeestläse võro keelest võlssi arvo saava. No vastas Marje mõnõlõ vahtsõt tükkü pututavalõ küsümisele.

Miä om hässtääg?

Ma ei saa kah täpsele arru, mis om hässtääg, kas trelli vai midägi muud. Tuu om mooduasi ja ma taha kah moodun olla. Ku ma nakka hinnäst tutvustama, et Mürk Paganamaalt, sis tuud kiäki ei usu. #paganamaamann tunnus mooduperäne. Paganamaal ma elä, Mannis minnu kutsutas, nii et midägi võlssi ei olõ.

Mille Sa säändse tükü kirotit?

Ku Tagametsa Tarmo tuu edimädse pistüjalapulli tekk’, ma kai, et maru hää mõtõ, kõik jo tegevä ständ-appi. Ma haudsõ taad tükk aigu: olõ elun pall’u kokku putnu tuuga, et põh’aeestläne saa võrukõsõst umbõ võlssi arru. Sis mõtligi, et pidänü määndsitki sõnnu seletämä, sis vast inämb ei saia väega võlssi arru vai jääs midägi miilde. Võru kiil om ka põra kõigil hambidõ vahel. Mõni ütles, et ei saa taad kiilt vällä kannata. Tuu ai mul harja vereväs. Et mille ti ülepää arvati, et ma pidänü eesti kiilt mõistma? A näet, mõista ja ei hädäldä.

Kas taad tükkü latsil kah kaia kõlbas?

Õga asja man arvatas, et vajab vanemlikku selgitust. A seo tükü man tuu latsõvanõmba seletämine kah ei avita. Periselt latsõ tiidvä noid nellä tähega sõnnu rohkõmb, ku ma ülepää mõista vällä mõtõlda. A vahepääl tulõ mõni asi vällä kah üteldä ja ku latsõvanõmb arvas, et lats ei tohe noid sõnnu kuulda, kuigi nigunii tiid, sis innembä ma ei soovita.

Kuis esietendüs ja prooviesietendüs lätsi?

Kuna inämbjagu kaejit olli Tal’na inemise, sis keelebarjäär oll’ suurõmb, ku ma arvssi. Tuu oll’ mu jaos üllätüs. Pall’u asju perän vällän küsüti, pidi üle kõnõlõma ja tõlkma. Tuud olõs võinu kõrraga kah küssü, a nä mõtli, et püüne pääl olõjat ei tohe sekä. Ega tuu ei olõs minnu segänü, ma olõs hää meelega seletänü. Umast arust ma seleti niigi pall’u ja tõlksõ, a tull’ vällä, et olõs pidänü rohkõmb. Pääproovil arvati, et umbõ hariv ollõv ollu.

Mille pidänü Sinno vahtsõ tüküga esinemä kutsma?

Hindämüümine om moodun, a mullõ tuu asi väega ei istu. Minnu ei piäki kutsma, a iks võit. Kiä taht, kutsku julgõlõ, äkki tulõgi!

Küsse Rahmani Jan


Mürgü Marje. Rahmani Jani pilt

UMA Leht