Elo käü. Nii liinan ku maal mürisese tävve huuga muromassina. Inemise tahtva niimuudu kõrda ja silmäillo luvva.
Rikkamb rahvas inämb niipall’o ei müristä ku inne. Nimä omma võtnu hindäle säändse kodoeläjä, kiä suurõmbat larmi tegemädä ütest aiaveerest tõistõ liigus ja nii üüse ku päivä tassakõistõ pikembit kõrsi lühembäs haukas. Eelektrilammas.
Vahtsõnõ muud om muroniitmise mano kah tulnu: jäetäs lapikõisi, kost sukugi ei niidetä. Sinnä kasusõ põllulilli ja ohtja ni säänest platsikõist kutsutas elorikkusõ pindres. Kesktii ei olõ täämbädsel aol moodun, kõik tan elon käü ütest veerest tõistõ.
Noin perrin, kon latsõ kuuli lõpõtasõ, omma kipõ ao. Om vaia rõivit ja soengit ja perämäidsi pitõ pitä. Lõpõtamisõst ütsindä ei avita: viil tulõ tetä pido klassijuhataja puul ja sis viil üts pido umavaihõl. Tuu otsa viil ammõtlik lõpõtamisõ pido ja perän tuud piäs arvada ka sugulaisiga kuun istma…
Nigu nätä, elo käü ja käü ka pido, miä paistus, et saaki-i läbi. Iin om viil jaanipäiv ja võiolla jõud suvi kah kätte.
Tankotsil olnu vast õigõ suuvi tsipakõsõ mõistlikkust ja perrämärkmist.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
