Näütekiränik ja lavastaja LENNUKI URMAS tege parhilla Ihamaru kõrdsimajan pruuvõ uma vahtsõ näütemänguga «Ääremaal». Tükün mängvä Barabanštšikova Marika, Tagametsa Tarmo ja Seimi Agur, esietendüs om 17. piimäkuul. Uuri Lennuki Urmasõ käest, midä tüküst uuta om.
Kost tulõ tolm?
Kost tulõ tolm ja kohe kaos raha? No ma ei tiiä. Eks iks aig külb tedä. Üüse läämi magama, sis om tarõ kõrran. Ku hummogu üles heränemi, om kõik tolmu täüs.
Su vahtsõn näütemängun «Ääremaal» kõnõldas tuust, kuis tolm armastusõlõ pääle kasus.
Noh tuud om kah sääl veidükese. A kõgõ tähtsämb om sääl vast tuu, kuimuudu inemise kaosõ silmist ja näid ei olõ inämb nätä. Tuu, mille näid tähele ei panda vai kuis nimä jääse välänpuul suuri keskuisi nägemäldä ja nimeldä. A jah, ka tegeläisi armastusõ pääle om seo 30 aastaga laskunu peris kõrralik tolm.
Mille veeremaa inemiisi sis ei nätä?
No näid ei pildistedä, näidega ei tulta midägi kõnõlõma, ei panda tähele. Ku näid jalun ei olõ kongi liinan ja nä ei hädäldä, sis… Ku sa ei hädäldä, sis arvada jäätki säändses, kedä ei nätä. Naidõ tegeläisi man om külh nii, et nä ei käü kongi pikette tegemän ja õiguisi nõudman, a pruuvva niisamatõ toimõ saia ja sis kuigi nä kaosõ riigi silmist.
Mille Su jaos sääne teemä täämbädsel aol tähtsä om?
Mi teemi taad tükkü Lõuna-Eestin, a periselt võinu seo olla Ida-Virumaal kah, kon ma olõ nüüt peris pall’o käünü. Mu jaos oll’ edimäne asi, miä takast tougas’, mi riigi regionaalpoliitika. Ku 2009. aastagal võeti aotlidsõlt umavalitsuisil tulubaasist inemiisi massurahha veidembäs, sis seo aotlinõ kest siiämaani ja no tahetas veidükest viil veidembäs võtta. Pikembä ao pääle ette ei märgitä. Nigu parhilla om, regionaalministri käü valdu ja liinu liiduga arotaman, kuis seod vaesust ümbre jagada. Et võtami üte vaesõ käest är ja annami tõõsõlõ, kiä om viil vaesõmb, ja sis saa asi kõrda. Seo om veidükese kurb. Tuu asõmõl, et löüdä mano 10 miljonit, miä avitanu kõiki, paistus, et välänpuul tõmbõkeskuisi elävist inemiisist tahetas, et nä es elänü maal. Tuu olnu kasulikumb. Et maa olnu rikkide käen, kiä saava esi hindäga toimõ, et olnugi mõistlik kõik inemise maalt liina är kiuduta. Liinan om jo odavamb inemiisi pitä, nigu farmin eläjitki.
Mille sa veeremaa inemiisi peräst murõt tunnõt?
Ku näid ei olõ, kaoski inemlik moment är, kaos umaperä. Mi kõnõlõmi rahvusõst ja kultuurist ja arvami, et seo om tiatri vai kirändüse seen. A periselt om rahvus ja kultuur seo mahl, miä om inemiisi seen, kiä kongi välänpuul suuri paiku hoitva alalõ umma esimuudu olõkit.
Ja laembalt, maailma silmin olõmi mi veeremaa. Meist ei tiitä jo midägi muud, ku juhusligult kuuldas. Nüüd mi olõmi Euruupa silmin vast ka savvusannarahvas, arvatas, et egäl eestläsel om uma savvusann. Ja sis meist jääski sääne andsak pilt, et mi rahva ainumanõ umaperä omgi seo savvusann.
Lennuki Urmas. Rahmani Jani pilt
Kas Sul om näütemängun vanasjäämise teemät kah?
Noh tegeläse omma päält 50 aasta vana. Kunagi ma loi üte naasõ artiklit, kuis timä elo om päält 50aastadsõs saamist muutunu. Varrampa panti tedä kõik aig tähele, a no ei olõ tedä nigu nätäki. Eks kõik as’a omma siiä näütemängu elost kokko kor’adu.
Üts päätegeläne kõnõlõs näütemängun võro kiilt. Mille nii?
Seo tekütäs hää vastandusõ. Naanõ om tulnu koskilt muialt sisse, timä ei olõ tan võrokeeline. Võro kiilt kõnõlõja miis om esi väega säänest usku, et kiäki piät jäämä, ja hoit umast kõvastõ kinni. Jäl tulõ üles küsümüs, mille osa läävä Tal’nalõ ja Euruupalõ ja Ameerikalõ ja mille osa tulõva tagasi ja osa ülepää ei lääki kohegi. Seo om pikemb teema ja olõnõs inemiisist.
A mis kisk Sinno Lõuna-Eesti poolõ?
Väega lihtsä om üteldä, et juurõ. Vanõmba omma vällärännänü seto. A tan om pall’o mu jaos arvosaadavat umaperrä, om mahlakit ütlemiisi, toda, miä mullõ Eesti elon miildüs. Tan eletäs häste naturaalsõlt.
Ida-Virumaal om kah huvitavit tegeläisi, nimä omma tõistmuudu hädän. Sääl om rohkõmb rahvuslik konflikt. Vinläse sääl omma kah pidänü väega pall’o lepmä ja püüdvä kuigi identifitsiiri, kiä nimä sis omma. Näil om parhilla väega keerolinõ olla, selle et omma pidänü vanast vallalõ ütlemä ja vahtsõt ei mõista vasta võtta. A Lõunõ-Eesti om püsünü, tan om kõik aig jäädü tuu mano, midä om kallis peetü. Tuu tege lämmä tundõ, siiä tulla om kõgõ hää.
Seo «Ääremaal» om Sul 85. tiatritekst, mille olõt kirotanu. Kuis Sa nii pall’o jõvvat?
Tulõ hummogu varra üles tulla. Ma inämb nii varra ei heräne, a kunagi, ku lats oll’ väiku, naksi joba nelä paiku kirotamisõga pääle. Kellä neläst säitsmeni või mõnikõrd tetä sama pall’o tüüd är, ku kellä katsast viieni.
Mille pidänü inemise seod tükkü kaema?
Ütelt puult om taa inemlik lugu. A mille tedä kaema piäs, om tuu, et ku mi liigumi sammamuudu edesi, nigu parhilla om regionaalpoliitikan tsiht võetu, sis ma pelgä, et seo lugu ei kõnõlõ niivõrra täämbädsest ku hummõnidsõst pääväst. Ma esi mõtlõ, et seo kõik või juhtuda viie aasta peräst. Seo lugu võinu olla hoiatav.
Kas tükün nall’a kah saa?
Eks egäüts saa esimuudu arvo. Mõnõ väega tõsidsõ as’a võiva väega nall’adsõ ja nall’adsõ as’a tõsidsõ olla. Parhilla prooviaol mullõ miildüs tõtõstõ, et mitmõn paigan ma ei tiiä, kas seo om väega nall’akas vai väega kurb.
Nall’a om hää võttõna tarvita tiatritükü alostusõn. Tiit nal’a är, inemise naardva ja perän nakkasõ mõtlõma, mille pääle nä naari. Sis om tiatrielämüs suurõmb. A seod luku olõ ma pikembä ao joosul mõtõlnu ja tan omma uma salahusõ. Nall’a iks Eesti näütekirändüsen tetäs, traagikat ja tõsist asja kah, a säänest tiatri man väega tähtsät asja nigu salahust om kuigi veitüs jäänü. Tan ma sis proovi tuud kuigimuudu tekütä. Kas kõik jõud lõpus peräle vai ei jõvva, eks tuud saami nätä.
Kuis sai kokko tiatritrupp?
Jummal avit’. Ku Tarmo oll’ viil Rakveren, naksimi seod tükkü märkmä. Agurit ma näi tükün «Petserimaa igatsus», timä liikmine võtsõ tummas. Oll’ uutmalda, et Eestin om sääne näütlejä ülepää olõman. Marikaga olõ varrampa kah tennü, timä om väega põnnõv näütlejä. Juhus määräs’, jummal avit’ ja sis omgi kõik häste, ku nuu as’a kokko saava.
Küsse Rahmani Jan
Näütlejä Tagametsa Tarmo ja Barabanštšikova Marika tükü «Ääremaal» pruuvi tegemän. Rahmani Jani pilt
