Ildaaigu sõitsõ linnukiga ja näpse sõidu aigu umma telefonni. Kai säält pilte ja tulõti miilde kotussit, kon kunagi käünü olli. Inne linnugi maa pääle jõudmist panni telefoni edeistmõ karmanni. Ku olli vällä lännü, näi, et telefon jäi linnugi pääle. Tahtsõ minnä tagasi, a es lasta. Ja kiäki minnu avita es saa, selle et miiskunda es lubata kah inämb tagasi linnugi pääle. Ollõv sääne kõrd.
Suur pahandus, et kuis nüüd. Egäsugudsõ hirmu tulli pääle: kuis ma tõsõ reisiseldsilidse üles lövvä vai kuis minnu üles löüdäs. A läts’ tsipakõsõ aigu edesi, hirm nakas’ müüdä minemä ja rahu sisse tulõma. Sai teedä, kost järgmäne lind edesi lätt. Näi ütte mi rühmä liigõt. Sai timä käest telefoni, kõlisti, lasi numbri kinni panda, selle et kõik elu um jo telefonin, nii kirävaihtus ku pangaas’a.
Ku tsihtpaika jõudsõ ja järgmäne hummok üles tulli, jõudsõ periselt peräle tiidmine, määne vabas saaminõ um toimunu. Inämb es otsi, et kos mu iPhone jäi, inämb es mõtlõ, mis säält kõik kaia võinu. Päähä naksi tulõma hoobis tõistsugudsõ mõttõ.
Takastperrä ütle ma, et periselt oll’ tuu juhus suur õnnistus.
Olli telefonilda säidse päivä ja mul oll’ aigu istu mere veeren, kaia lihtsäle merd, pääväminekit ja nõsõmist, kullõlda meremühinät ja mõtõlda elu üle. Tuu ao joosul loi 700 lehekülge mitmõsugutsit raamatit.
Üts raamat, midä loi, oll’ Ingveri Ulvi «Idu». Autor oll’ kolm aastat peräst mu lõpõtamist tulnu Võrru Kreutzwaldi keskkuuli, sammamuudu spordiklassi. Ja säält tull’ nii pall’u nostalgiliidsi ilusit pilte silmi ette esihindä kooliaost. Tuu pandsõ märkmä elusaatuisi pääle, mis mul ja raamadu autoril umma küländ üttemuudu.
Massikommunikatsioonist välän olõminõ avitas meele vabas laskõ. Sai tuust uutmada juhtumisõst opitunni ja ma ei kanna inämb telefonni egäl puul üten. Las sais koskil lavvanuka pääl. Vahepääl kae ja ku kiäki um helistänü, kõlista tagasi. Proovi mitte kaia uudissit, miä fookust vai mõtõt muialõ veevä. Tuu asõmõl tsiteeri Alliksaarõ Arturit:
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
