Kunagi oll’ aig, ku mullõ miildü raamatit lukõ. Suvõl pruuvsõ iks hinnäst hainatüü iist garaažipäälsele är käkki. Eterniitkatussõ prao vaihõlt paistu päiväkiir ja tuu valgusõn oll’ hää hinnäst mitmõs tunnis raamaduilma unõhta.
Täämbädsel aol olõ iks vahel mõtõlnu, et pidänü lugõma tuud ja taad raamatut. A tüü iist inämb väega paeda ei taha ja egäsugumaidsi kohustuisi ja meelelahutust om ümbre nii hulga, et tihtsähe mõttõst kavvõmbalõ ei jõvva. A tõsõst külest saa egä pääväga iks inämb selgembäs, et ku ello juhtva õnnõ kohustusõ ja meelelahutus, sis kah kavvõndalõ ei purjõta.
Avasti uma üükapi päält uniku putmalda raamatit ja tei otsussõ: proovi seo suvi tuu uniku kasvai läbi sirvi. Tulkõ kah kampa, pakõmi ütenkuun kasvai mõnõ tüü iist raamaduilma!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
